Blogi uudis

Mõtisklusi Rahvusooper Estonia külalisetendustest Moskvas

08.11.2016 / Stina Vürmer

faust_3

Kahe ammuse hea sõbra kohtumist tuletas meelde teadeteagentuuris TASS korraldatud pressikonverents, mis oli pühendatud Tallinnas asuva Rahvusooper Estonia ja Moskva Helikon-Opera teatrilava vahetusele. Kõik oli ametlik, täpne ja asjakohane, aga samas ka pidulik, soe ja sõbralik. Moskvas võeti vastu sõpru. Neid oodati suure kannatamatusega, sest vaheaeg oli olnud tohutult pikk – tervelt kolmkümmend aastat! Kuid hämmastas see, et möödus kõigest kolm päeva – just niikaua kestsid Eesti Rahvusooperi külalisetendused Moskvas – ja lahusolemise tunne oli jäägitult kadunud.

Külalisetenduste ajakava oli pingeline: 14. oktoobril ooper, 16. oktoobril ballett ja vahepeal veel galakontsert. Ühesõnaga, kolmeosaline vorm. Kasutusel oli ka žanritevaheline moduleerimine: programmi muusikalist osa täiendasid orgaaniliselt Tiiu Väljasaare maalid ja Tauno Kangro skulptuurid, mis olid väljas Zimini fuajees. Aga mis puudutab mõtlemise kohti, siis nendeks said kahtlemata ooper ja ballett – Gounod „Faust“ ja Tubina „Kratt“. Etendused on absoluutselt erinevad, sarnasusest rääkida ei saa, kuid siiski … proovime.

Esiteks tahan mainida esitajate erakordset professionaalsust. Sellistel juhtudel on kombeks rääkida tugevast koosseisust ja väärikast tasemest ning Rahvusooper Estonia orkester teenis tõesti välja erilised tänusõnad. Mõlemal õhtul oli dirigendipuldis teatri kunstiline juht ja peadirigent Vello Pähn. Särav muusik on ammu ära teeninud maailma teatriavalikkuse tunnustuse ja erilise klassiga meistri reputatsiooni. Pole kahtlustki, et ka seekord kõlas orkester tema juhatusel suurepäraselt. Teadvus fikseeris orkestrihäälte laitmatu kvaliteedi, tämbrilise selguse, hoolikalt kontrollitud balansi ja ansamblite kooskõla. Orkester andis tooni! Kui kontsertide puhul tihti just nii ongi, siis teatris kohtab nii kõrget esituse taset harva. Kusjuures, kui Gounod partituuri võib lugeda populaarsesse klassikasse kuuluvaks, siis Eduard Tubina „Kratt“ oli omamoodi rõõmus avastus. Kuigi Eesti esimene ballett on loodud 20. sajandi 40. aastatel, esietendus see Rahvusooperi Estonia hiljuti – 2015. aasta septembris.

Kuid tuleme ühendava alguse juurde tagasi. Mis teeb Gounod „Fausti“ ja Tubina „Krati“ lähedaseks? Eks ikka nende müstiline teema ise, mis alati ergutab vaatajate huvi ja provotseerib tõlgendamise ekstravagantsust. „Krati“ koreograaf-lavastaja Marina Kesler ei suutnud kiusatusele vastu panna: pole mingit Krati ja Peremehe homosuhet või kasiino postitantsu. Kõik on viisakuse piirides, kuid seejuures dünaamiline ja fantaasiaküllane. Varandus muutub tuhaks, armastus võidutseb. Elus on must ja valge ning viimane reeglina võidab.

Dmitri Bertmani jaoks pole kõik nii üheseltmõistetav. Helgete jõudude võidust pole tema lavastuses isegi mitte juttu. Kus nad siis on, need helged jõud? Himur Faust, kallite kõrinate peale maiaks osutunud Margarita, purjus sõdurid ja prostituudid – kellegi vastu ei ole sümpaatiat. Kui, siis ehk Siebeli – armunud kloun, hernehirmutis, kes heidab maski eest vaid hetkel, kui on lõpuks südame murdnud. Aga Kurat? Ta pole isegi mitte balli peremees, talle eraldatakse tagasihoidlik vaatleja roll. Ilma tema abita sattusid inimesed täielikku segadusse, viskusid ühest äärmusest teise maailmas, kus „pole ei kirikut, kõrtsi ega midagi püha“. Apokalüpsis? Meie igapäevane elu. Häda on selles, et väljapääs tuleb nagunii leida. Etenduse autorid jätavad küsimuse ilma vastuseta. Kuigi jumalik hääl kostub just vajalikul hetkel, tundub lubatud pääste viirastuslikuna. Ainult muusika üllatab ja rõõmustab. Üldiselt võib kahelda selles, kas armastus päästab maailma, kuid muusika ilmselt siiski päästab meid.

Tatjana Tsvetkovskaja

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.