Esileht

Eduvedur

02.11.2016 / Stina Vürmer

edur_blog

Kaheksandat hooaega juhib estoonlaste balletirongi Toomas Edur ja teeb seda hingestatult, põledes ning endast kõike andes. Sõit läheb ülesmäge, aga vedurijuht tempos järele ei anna, pigem lisab kiirust. Reisijad on rahul ja kellele (v)Eduri sõidustiil ei meeldi, see hüppab maha või vahetab rongi. Aga vahva on see, et aeg-ajalt laseb Eduri vedur aurupahvakute vahelt ikka lõbusasti vilet ka.
Tekst: Margit Kilumets / Fotod: Mait Jüriado, Harri Rospu, Rünno Lahesoo

Olen arvestanud sellega, et Estonia balletijuhi töögraafik on tihe, aga et tema tabamine nõuab mustkunstniku osavust, see on midagi uut. Ja kui Toomas Edur lõpuks veerand tundi kokkulepitust hiljem teatri valvelauda maandub, siis teeb ta seda sõna otseses mõttes väga teatraalselt: tuleb suure jooksuga ja langeb nõrkenult põrandale maha! Hüppab siis naerdes püsti, vabandab ja peab mulle kaheminutilise monoloogi teemal „24 tundi ööpäevas on ilmselgelt liiga vähe“. Teel proovisaali jõuab Toomas isegi liftist kaks korda välja hüpata, et kellelegi midagi tuua ja kabinetist vajalikud DVD-d kaasa haarata. Kui me lõpuks joostes teatri laealusesse proovisaali jõuame – ikkagi veidi hilinedes ja hing paelaga kaelas – , siis on Toomase tukk uljalt püsti ja selg higist märg. Ta viskab tepitud vesti seljast ja …. Ühtäkki kõik muutub. Artur Lemba pisarateni liigutava „Armastuse poeemi“ viiulihelide saatel saab paberite-, mappide- ja koosolekuinimesest sekundiga tantsija ning lavastaja. Hoopis teistsugune, loominguline mees.

Tantsiv ja kukkuv lavastaja

Muidugi, kuidas saakski see Toomas Eduri puhul teisiti olla, kui et ta lavastades kogu aeg ise tantsib ja poose-piruette ette näitab? Rohkem kui kakskümmend aastat kestnud hiilgava balletikarjääri jooksul, mis algas juba enne Tallinna Koreograafiakooli lõpetamist 1988. aastal, on Toomase luudesse ja lihastesse talletunud niipalju tantsulist DNA-d, et kui CSI kriminalistid temalt proovi võtaksid, siis hämmastuks ilmselt kogu teadusmaailm. Ta on sellest kõigest nii läbi imbunud, et oleks tuline kahju, kui administreerimine võtaks publikult võimaluse nautida Toomas Eduri loodud koreograafiat ja lavastusi. Novembri esimestel päevadel Eestis esietenduv balletiõhtu „Vaikivad monoloogid“ on koreograaf Eduri õnneks taas proovisaali toonud.

„Ma olin aastaid väga ebakindel“, tunnistab Toomas, kui hiljem hüppe pealt Estonia söögitoas kuuma suppi kugistab. „Kahekümnesena ei julgenud ma lavastamisest mõeldagi, sest Nõukogude Liidus tuli selleks GITIS-es õppida, et lavastajaks saada. Seda peeti endastmõistetavaks. Pidev vaikne pomin „Ära parem proovigi!“ saatis mind mu tantsijateel päris kaua. Kuni sattusin Inglismaale, kus kõik oli äkki teisiti. Mul oli tõesti enne olnud suur hirm ja aukartus, nii et sisemise julguse leidmine üllatas mind 2000. aastal ennastki. Siis lavastasin oma elu esimesed üksteist minutit, mis tulid ettekandele ei rohkem ega vähem kui Royal Albert Hallis ja sealtpeale olen tundnud, et võin ja suudan ise teha. Kui komistan, siis komistan, sest ma ei karda enam kukkuda. Isegi teiste ees mitte.“

Muigan selle viimase näite peale, sest mulle meenuvad möödujate rõngakujulised silmad vaid mõned tunnid varem, kui Eesti Rahvusballeti juht lamas täies pikkuses valvelaua esisel põrandal maas. Võib-olla kõik ei ole selles majas Eduri spontaansusega veel harjuda jõudnud, aga see, et talle meeldib teha tõsist tööd naljasoont mitte kinni pigistades, on küll esimesest hetkest alates selge. Tegelikult oli samasugust poisikeselikkust märgata ka meie esimesel töisel kohtumisel Londonis 1990. aastate teisel poolel, kui Toomas Edur ja Age Oks tantsisid Inglise Rahvusballetis. Ja ilma liialdamata võin väita, et lisaks kuningannale armastas ning jumaldas neid uskumatu hulk balletisõpru nii Suurbritannias kui mujal Euroopas. Ainult nende pärast osteti teatud etendustele pileteid ja just Age ning Toomase mõõtkavas mõõdeti pealaest jalatallani üle külalis-staarid, kes Londonisse gastrollidele sattusid. Oma armsuse ning lihvitud tehnikaga võlusid nad ära nii publiku kui pressi: ka mina meenutan heldimusega nende Londoni kodus maitstud krõbedaid datli-peekoni ahjurulle, mis ruulivad minu koduses peomenüüs tänaseni.

Aga tagasi proovisaali, kus Age kahjuks enam Toomase kõrval ei seisa – nii nagu eraeluski. Toomas on sekund varem kurtnud, et põlved on läbi ja selg kange, aga teeb sellest hoolimata viis reibast kätekõverdust, ühe „allavaatava koera“ ning on juba haaranud noorukese tantsijanna kaenlasse, et õigeid tõsteid ise ette näidata. „Tõstmine on suuuuuur kunst,“ hõiskab Toomas ja keerutab baleriini peakohal. Kui mul selle noormehe pärast, kes tegelikult „Vaikivaid monolooge“ tantsima hakkab ja kelle pluusikõhul muutub Mikihiire pilt aina virilamaks, on proovi algusest peale olnud kerge hirm – ja mahapudeneva tütarlapse pärast muidugi veel suurem! – , siis Toomas mõjub partnerina kindlalt nagu kalju. Tunda on, et materjal, mida ta taaslavastab, läheb loojale viimase noodi ning varbasirutuseni korda.

Liigutused kui pintslitõmbed

„Vaikivad monoloogid“ sündisid 2009. aastal ja nende maailmaesiettekanne toimus Londonis, Püha Pauli katedraalis. Kolm tantsupaari, armastatud Eesti heliloojate muusika, endassevaatamine, jagatud rõõm ja kurbus. Võib-olla pole see juhus, et Toomas just nüüd, 2016. aasta hilissügisel selle kauni, kuid hingekriipiva looga ka Eesti publiku ette astub. See on tants, mis mõjub nagu pihtimus.

„Mõni asi lihtsalt ei vanane,“ väidab lavastaja enesekindlalt, kui proovi käigus tantsijatele arvutiekraanilt Londonis filmitud etendust näitab. „Ma vaatasin kriitilise pilguga üle, et kas kogu see lugu veel kõnetab mind või mitte, aga kõik oli nagu eile. Uskumatult ilus Eesti heliloojate muusika: Lemba, Kapp, Eller, Pärt …. Ja mulle meenus, kuidas ma neid tantsunumbreid luues püüdsin igasse liigutusse panna mingi mõtte. Ballett on minu jaoks nagu pildi maalimine, kus igal pintslitõmbel ja värvivarjundil on oma roll ning tähendus.“

Vahepeal proovivad Estonia noored baleriinid üht keerulist pöördega tõstet ikka uuesti ja uuesti. Mikihiire-särgis noormehe jalad värisevad nähtavalt, kui ta surub sõrmed oma partneri piitspeenikesse taljesse ja üritab temaga üle proovisaali silgata. Pole midagi parata, Toomasel tuleb veelkord paar näidistõstet teha, aga pärast neid hakkab noortel asi sujuma.

„Kas selles duetis ljubov jest?“, küsib repetiitor pead küsivalt küljele kallutades. „On, on, muidugi on armastus,“ naerab Toomas ja lisab, et iga poos on ilus, kui seda ilusti teha. „Ma soovin, et tantsijad saaksid aru, miks nad üht või teist liigutust teevad. Balletil peab mõte sees olema ja professionaalsus ongi see, kui tantsija selle mõtte ära tabab.“

Toomas Eduri viimane suur edulugu koreograafina on „Estonias“ mõned aastad tagasi loodud originaalballett „Modigliani“, mida tantsitakse suure menuga tänaseni. Helilooja Tauno Aints lõi sellele balletile muusika ning Toomas Edur valas traagilise loo kunstnikust ja tema kirest tantsukeelde. Juba selles ettevõtmises aimus Eduri huvi niisuguste lugude vastu, mida pole veel balletiks vormistatud. Nüüd plaanib ta koos Tauno Aintsiga tõeliselt rabavat ning värsket lähenemisnurka ka Eesti balleti 100 aasta juubelile.

Värskendus ja edasikerimine

Kui Toomas Edurit saaks puldi abil juhtida, siis kõige sagedamini läheks tarvis refreshimise ja edasikerimise nuppe. Ta värskendab mõtteid ja viib end meeleollu kuulates näiteks enne „Luikede järve“ raju heavy metal muusikat. Ja aeglaselt õppida ta üldse ei oska: kõige paremini omandab Toomas tantsuliigutusi ning mustreid, kui kasutab materjali vaatamiseks oma sisemist fast forward nuppu.

Nii pole ka imestada, et klassikalised balletid paeluvad teda lavastaja ning loojana vähem, kui võimalus teha midagi uut ja tõeliselt värsket. Ta otsib teemasid, mis vähemalt balleti jaoks on uudsed ja nii leidis ta ajaloost ka keisrinna Katariina , kelle elulugu on vähemalt mingite legendide kohaselt ka Eesti ajalooga seotud. „See on ju tõeline Tuhkatriinu lugu,“ jutustab Toomas silmade särades. „Ajaloolaste sõnul võib Katariina I olla pärit ka Eestimaalt. Igal juhul sai lihtsast neiust tsaarinna ja ainus inimene maamunal, kes Peeter Suure tujusid valitseda suutis. Nii võiks sündida lugu sellest, kuidas mitte kellestki võib saada midagi väga võimast, näiteks naine, kelle sõna maksab tervel Venemaal.“

Nüüd istuvad Toomas ja Tauno aeg-ajalt koos, et mõelda välja tõeliselt uhke ning novaatorlik ballett, mille kangelannaks olekski Katariina. Toomasele meeldib koos Tauno Aintsiga töötada, sest kui tema seletab tantsukeeles, millist muusikat oleks ühes või teises stseenis tarvis, siis oskab helilooja seda kõige paremal viisil nootides väljendada. Juubeliballett on praegu alles toores, aga seda teab Toomas kindlasti, et plaanis on kasutada ootamatuid pille ja arvatavasti ka vokaali.

„Pam-pam-paa…“, laulab kuulus koreograaf ja jätkab „Vaikivate monoloogide“ proovi eesti-inglise-vene segakeeles, kuna trupp on rahvusvaheline. Novembris lavale jõudva balletiõhtu teise poole ehk Kenneth MacMilliani „Laulu maast“ lavastab Grant Joseph Coyle. Ka selle, spetsiaalselt Gustav Mahleri muusikale loodud koreograafia jõudmisest Estonia repertuaari on Toomas Edur ammu unistanud. „See on ballett, kus kuuleb samuti laulu – solistid on Helen Lepalaan ja Juhan Tralla,“ kirjeldab ta. „Kenneth MacMilliani arusaamine tantsust ja kõik see, kuidas ta tundeid kehakeeles edasi annab, on fantastiline. Mulle väga meeldib, kui laval on hingeregistrid lõpuni avatud.“

Oma trupiga on Toomas hetkel igati rahul. „Suurt laeva on keeruline juhtida. Loomulikult seisan Estonias balleti õiguste eest,“ lausub ta isegi ootamatult pateetiliselt. Ja tekitab siis kohe jälle naerukurrud silmanurkadesse, lisades, et “kui Soomes, Norras ja isegi Lätis on rahvusteatrid taas nimetatud „ooperi- ja balletiteatriks“, siis Estonia on rahvusooper ja sõna „ballett“ selle nimetuses ei sisaldu”. Mnjah, mina pole sellele isegi mõelnud …. „Oh, see on minu oma unistus, aga kui ma tantsijatelt nõuan, et nad oleksid teravad ja sisulised ja aitaksid oma teatrit au sees hoida, siis pean enda vastu ka nõudlik olema. Ideed olgu olla ja ikka kõva tahtmine neid ellu viia!“

Proov, mis kestis justkui silmapilgu, on lõppenud ja meie Toomasega teel taevatrepist alla. Nelja korrusevahe läbimiseks kulub meil kõvasti aega, sest vähemalt viis inimest astuvad vahepeal ligi ja tahavad balletijuhiga suhelda. Ka telefon piuksub vahetpidamata ja valvelauast antakse teada, et keegi härra agent ootab Toomast teiselpool maja, teatrikassade juures. Ta vaatab kella ja mina mõistan, et kui Eesti Rahvusballeti trupi au, mõistus ja südametunnistus ei kavatse mahalangemise stseeni just püsivalt oma isiklikku mängukavasse võtta, siis tuleb tal midagi muud efektset välja mõelda. Sest viis minutit jääb alati puudu.

Artikkel ilmus 28. oktoobril ajakirjas Estoonlane.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.