Blogi uudis

Bertmanit huvitab kontseptsioonist enam emotsioon

13.10.2016 / Stina Vürmer

bertman_blogi1310

Käimasoleva kuu lõpus 49-aastaseks saav Dmitri Bertman on tänapäeva maailma ooperielus nähtav figuur. 1990. aastal asutas ta Moskvas ooperiteatri Helikon, mis on tema juhtimisel pakkunud muusikaliselt kõrgetasemelist ning lavastuslikult ajastuväärilist muusikateatrit nii Venemaal kui ka mujal maailmas.

Bertman on loonud üle saja lavastuse, millest mitut on tunnustatud teatripreemiaga. Ta on lavastanud ligemale paarikümnes ooperimajas väljaspool Venemaad, sealhulgas Estonias ja Vanemuises. 2005. aastal, kõigest 37-aastasena, pälvis Bertman Venemaa kõrgeima loomingulise tegevuse eest antava autasu, Venemaa rahvakunstniku tiitli. 2008. aastast on Bertman Venemaa Teatrikunsti Akadeemia muusikateatri teaduskonna professor.

Üldistatult iseloomustab Bertmani lavastusi klišeedest hoidumine, rõhumine solistide artistlikkusele, musikaalsus, fantaasiarikkus, vaatemängulisus, postmodernistlik mäng teise plaaniga ning kohati ka kerge provokatiivsus. Ta on oma töödes leidnud peaaegu alati hea balansi uuenduslikkuse ning traditsioonilisuse vahel.

Tema Eestis valminud lavastustest on siiani mängukavas kaks väga eriilmelist tööd: «Faust» Estonias ning «Jevgeni Onegin» Vanemuises. Alanud nädala neljapäeval ja laupäeval etendub Estonias tema lavastuses ning Helikoni ooperiteatri ettekandes Nikolai Rimski-Korsakovi ooper «Tsaari mõrsja».

Tekst: Alvar Loog
Foto: Irina Voitieva

-Dmitri Aleksandrovitš, te näite alati nii õnnelik ja elevil, olete silmanähtavalt rahul nii iseenese kui ka ümbritseva tegelikkusega. Teie nägu on selline, nagu oleksite äsja lotoga miljoni võitnud.

Ei, ma olen lihtsalt õnnelik. Ma leian, et elu on lõbus. Isegi kõiges selles traagilises, mis meie ümber pidevalt aset leiab, on omal moel ja mingist teisest perspektiivist vaadatuna midagi, mis annab põhjuse naeratamiseks.

-Elu on žanr, mis teile sobib?

Jah.

-Mulle ka. See on paras ime – Tallinnas on ühte ruumi kokku sattunud kaks inimest, kes on elu ja iseenesega täielikult rahul!

Tallinnas pole inimesed õnnelikud? Kas sa Helsingis oled käinud?

-Kas seal on veel hullem?

Muidugi. Sealsed inimesed näivad mulle väga kurvad, isegi depressiivsed. Tegin seal hiljuti ühe lavastuse ning soovitasin pidevalt kohalikele: «Minge Tallinna, kasvõi kaheks tunniks, sest see on teie jaoks nagu New York!»

-Te paistate õnnelik loovisiksus, probleemideta inimene. Mis ei vasta sugugi «suure ja tõelise kunstniku» romantilisele arhetüübile, mille kohaselt peaks looja – olemaks oma auditooriumi jaoks veenev ja tõsiseltvõetav – olema natuke haiglase ja nälginud välimusega ning pidevalt lepitamatus konfliktis maailmaga.

Ma arvan, et kunstniku roll on tänapäeval natuke muutunud. Elame üsna raskel ja ebakindlal ajal, draamat ja tragöödiat pakub meile piisavalt üldine poliitiline ja julgeolekualane olukord. Usun, et kunsti missioon ja funktsioon on ideaalis anda inimestele eelkõige positiivseid emotsioone.

-Selle seisukohaga on raske vaielda, ehkki natuke tahaks…

Minult küsitakse iga uue lavastuse puhul peaaegu alati ning enamasti korduvalt: «Mis on selle kontseptsioon?» Ma vihkan seda küsimust! Sest kontseptsioon pole minu jaoks üldse eriti oluline. Minu ideaaliks on pakkuda inimestele mitte niivõrd kontseptsioone, vaid emotsioone.

Oma lavastusi tehes pean suuresti silmas mitte niivõrd alalisi ooperikülastajaid, vaid just neid inimesi, kes tulevad ooperisse esimest korda. Väga oluline on neile muljet avaldada. Ma ei lavasta oopereid kolleegidele või kriitikutele, vaid eelkõige tavalistele külastajatele, kellele ma soovin pakkuda positiivseid emotsioone.

-Kas te olete alati olnud sellel seisukohal?

Mäletan, et lapsena ooperis käies sain seal nii naerda kui ka nutta. Ma reageerisin laval nähtule ja kuuldule üsna vahetult. Ma arvan siiani, et see reaktsioon on kunsti puhul väga oluline. Etendusel istudes pole vaja mitte mõelda, vaid tunda – küll hiljem tagantjärele jõuab ka mõelda. Tekkinud mõtted on justkui teose järelmaitse, kontseptsioon sünnib post factum. Lavastajana olen seda tõdemust endale tõsisemalt teadvustama hakanud alles viimasel ajal.

-Kui palju te loojana aastate jooksul muutunud olete?

Olen kogu aeg muutumises ning arenemises – sest elu minu ümber muutub kogu aeg. Ning mis peaasi: inimesed, kes moodustavad minu publiku, muutuvad kogu aeg. Seega ma lihtsalt pean muutuma. Teater pole ju midagi muud kui elu peegel. Mõnikord võib muidugi ka elu teatrit peegeldada…

-Kas teil, kes te teete aastas keskeltläbi umbes viis ooperilavastust, loojana ideedest puudust pole tulnud?

Ei, sest kõik minu ideed pärinevad elust enesest. Ning seega pole mul selle koha pealt mingit hirmu, kuna elu pakub alati üllatusi.

-Teie oma ooperiteatril – Moskva Helikonil – algas äsja 27. hooaeg. Alustasite rohkem kui veerand sajandit tagasi päris põlve otsas ning ilma riikliku finantseeringuta, kuid praegu töötate mullu avatud uutes, avarates ja moodsates ruumides. Helikoni armastavad nii publik kui ka kriitikud ning teater annab suure hulga oma etendustest väljaspool Venemaad. Kuidas te ise seda arengut näete?

Helikoni hakkasime tegema 1990. aastal kuue inimesega, praegu on meid peaaegu kuussada. See on päris hullumeelne! Küsisite ennist, miks ma kogu aeg naeratan. Sest ma olen nii õnnelik, kuna mul on imelised kolleegid, fantastiline solistide ansambel ning moodne ooperimaja, mis on praegu üks moodsamaid maailmas. Ma olen loojana täiesti sõltumatu. Ma lihtsalt pean kogu aeg naeratama…

-Ma näen veel ühte põhjust, miks peaksite naeratama. Kui enamikus maailma ooperimajades püsirepertuaari üldse ei hoita ning uute lavastuste eluiga pole enamasti pikem kui algselt mängukavasse pandud loetud hulk etendusi, siis ainuüksi Helikoni teatri repertuaarilehel ning ühtlasi mõistagi ka Helikoni laval on alles ligemale 50 lavastust, mis on kõik vaid väga väheste eranditega teie tehtud.

Jah. See on tõsi.

-Mulle tundub, et te olete kõigi maailmas tegutsevate sadade ooperilavastajate hulgas väga erilisel positsioonil, kuna ligemale pool teie umbes sajast valminud lavastusest on siiani elus, st repertuaaris. Kas on võimalik, et olete selles arvestuses koguni esimene?

Jah, võib nii olla küll. See on huvitav vaatepunkt! Ma pole isegi kunagi nii mõelnud. Guinnessi rekord? Suur tänu idee eest! Ma räägin sellest kõigile oma konkurentidele.

-Miks te oma lavastusi maha ei võta?

Olen seda ikka teinud ka, kuid paljud neist on lihtsalt siiani väga menukad. Näiteks 1996. aastal esietendunud «Carmen» (Eesti publik sai seda näha 2011. aastal Birgitta festivalil – A. L.). Ma olen ise selle suhtes juba ammu väga kriitiline, sest aeg on vahepeal edasi läinud. Püüdsin seda maha võtta, kuid Moskva publik soovib seda ikka veel näha. Ning tänavu näiteks kutsuti meid sellega Bangkoki festivalile.

Kuna ma usun väga näitlejateatrisse, olen paljude oma lavastuste eluiga pikendanud, vahetades mingil hetkel välja kogu solistide ansambli, pannud vanade asemele noored. Ning lavastus näeb välja, nagu oleks tehtud eile. See muutub uuesti värskeks.

-Olete lavastanud palju ning üsna eriilmelisi oopereid, sh mitmeid vähetuntud ja vähemängitud teoseid, kuid teie ankeeti vaadates hakkab kohe silma, et olete end barokkooperist eemal hoidnud ning üsna vähe on ka nüüdisoopereid. Estonias lavastatud Erkki-Sven Tüüri «Wallenberg» on siin üks väheseid erandeid.

Nüüdisooperitest on hetkel Helikoni mängukavas vaid Jay Reise’i «Rasputin» ning tänavu kevadel esietendunud Aleksandr Sergunini «Doctor Haass», mis põhineb rahvusvaheliselt tuntud dissidendi Ljudmila Ulitskaja libretol. Barokkooperit pole ma tõesti teinud. Olen selle jätnud tulevikuks. Osalt ka sellepärast, et Venemaal on barokk-kultuuri suhtes teatav tõrge – see on kuidagi liiga katoliiklik vene inimese jaoks. Barokkooper, mis pole muud kui 18. sajandi popmuusika, eeldab 21. sajandil väga intelligentset publikut.

-Kas teil on seoses ooperiga veel järel mingeid unistusi?

Ma tahaksin töötada ainult nende lauljatega, kes on väga andekad, kes suudavad minule kui lavastajale midagi anda, teha minu tööd palju huvitavamaks ning avada minus uusi külgi. Minu suur unistus on teha Helikonis lavastus koos lauljannaga, keda ma jumaldan – Cecilia Bartoliga. Mul on olnud õnn ja rõõm teha koos temaga üks suur teatraliseeritud galakontsert, kuid väga tahaks koos ka lavastust teha. Ning just Helikonis ning sealsete suurepäraste artistide osavõtul. Usun, et see saaks olema maagiline!

-Kas te tajute, et peale on tulemas ning otsapidi juba tulnud uus generatsioon ooperilavastajaid, kelle hulgas annavad tooni filmi ja sõnateatri taustaga inimesed? Milline on teie suhe nendega?

Ooperirežii on tänapäeval muutunud ning see kaldub ühe enam klipinduse ja disainerluse poole. Kahjuks huvitab tänapäeva noori lavastajaid peamiselt lavastuse väline vorm. Draama- ja filmitaustaga lavastajatel on lisaks erinevatele töömeetoditele ka natuke teistsugune arusaam tööst materjaliga. Ooperilavastaja jaoks peaks olema kõige olulisem allikteose muusikalise dramaturgia avamine, helilooja mõtete täpne tõlgendus ning töö solistidega. Kuid selleks on möödapääsmatu omada muusikalist haridust, ilma milleta ei ole võimalik lugeda partituuri ega näha muusikas tegevust.

-Täiesti nõus. Olen ooperist kirjutades pidanud korduvalt vajalikuks neile mitte niiväga vähetähtsatele asjadele tähelepanu juhtida. Minu tähelepanekute kohaselt saavad sõnateatri taustaga lavastajad päris hästi hakkama väikestel lavadel kammerteostega, kuid kaotavad silmatorkavalt sageli lavastusliku fookuse, rütmi ja stiili, kui teos ise tingib rohkem mastaapi ning sealhulgas ka suurt lava.

Helikoni teatris toimub alates 2013. aastast rahvusvaheline noorte ooperilavastajate konkurss «NANO-opera», mis on täiesti ainulaadne maailmas. Noored (alla 35-aastased – A. L.) lavastajad töötavad publiku ees ning rahvusvaheline žürii hindab neid. Ja seal on alati hästi välja tulnud draamalavastajate puudujäägid. Kui laval laulavad kaks inimest duetti, saavad sõnateatri tausta ja koolitusega lavastajad enamasti hakkama, ja seda ka veel siis, kui kolmas tegelane peaks juurde tulema. Aga kui lavale ilmub koor, muutub selline lavastaja abituks – ta hakkab välja mõtlema viisi, kuidas koori ära peita, hakkab kavaldama, kuna ei tea, mida kõigi nende inimestega peale hakata. See on üks draamalavastajate suurimaid probleeme ooperiteatris.

-Kas te ise olete ooperiinimesena draamat lavastanud?

Mind on tihti kutsutud, eelkõige just Sovremennikust, aga ma pole vastu võtnud. Mulle meeldib töötada just ooperis. Draamateater ei paku mulle pinget, see tundub mulle ebaausa kunstivormina, kuna seal on liiga palju ruumi improvisatsiooniks. Seal puudub muusikaline tekst, millega ma olen harjunud.

-Olete alates 1996. aastast õpetanud Venemaa Teatrikunsti Akadeemia muusikateatri teaduskonnas, 2008. aastast professorina. Milline on teie peamine sõnum oma õpilastele kunsti ja loovust puudutavates küsimustes?

Ma koolitan akadeemias ooperilavastajaid ja lauljaid. Kui lauljal on looduse poolt antud hääleanne, siis kõike ülejäänut annab juurde õpetada. Kuid lavastajatega on teisiti – lavastajaks pole kedagi võimalik õpetada. Ning seega ma võtan end selles töös nagu abistavat elementi, inimest, kes võib neile näidata proovide läbiviimise tehnikat, planeerimist ja mõtete tekkimise tehnikat, kuid edaspidine sõltub juba inimesest endast. Usun, et lavastaja õpib eelkõige sellest, mis teda ümbritseb: elust, teistelt lavastajatelt, dirigentidelt, heliloojatelt…

-Istume ja räägime seda juttu Estonia teatri valges saalis. Milline paistab Estonia Moskva poolt vaadatuna?

Estonia teater on väga eriline. Teil on siin traditsioon, mida pole isegi enamikus Euroopa suurtes ooperimajades. Sest siin pole tehtud mitte raha, vaid kunsti. Estonias on hoitud tõelistest professionaalidest koosnevat püsitruppi, mitte nagu paljudes teistes ooperimajades, kus solistid kutsutakse üle maailma kokku vaid ühe konkreetse lavastuse või etenduse tarbeks ning lastakse siis jälle minema. Juba esimese Eesti Vabariigi ajast on Estonia teatril olnud suurepärased dirigendid, püsitrupp, põnev repertuaar, fantastilised solistid. Kes siin kõik on olnud: Tiit Kuusik, Georg Ots, Anu Kaal, Margatita Voites ja paljud teised. Ning muidugi minu lemmikbass – Teo Maiste, kes on nagu Šaljapin.

-See jutt kõlab justkui natuke minevikuvormis. Kas te arvate, et see kõik on nüüd kadunud?

Te provotseerite mind! Jah, ma arvan, et asjad on natuke muutunud. Ma ei saa aru, miks Estonia teater ei kasuta rohkem oma lauljaid, miks ostetakse sageli suur osa solistidest sisse, kusjuures need külalised pole sageli kohapeal olemasolevatest teatri enda solistidest üldse paremad. Solistide ansambel on Estonia teatris kahjuks väga väikeseks kuivanud. Pikemas perspektiivis võib see olla trupi surm. Ja sellest on tõeliselt kahju…

-Minu meelest on meil nii Estonia teatris kui Eesti muusikateatris laiemalt see probleem, et pole enam kohalikku päritolu ooperilavastajaid, ammugi mitte väljaõppinud ooperilavastajaid. Kirjutasin sellel teemal paari aasta eest pikema artikli «Ooperilavastajast on Eestis kujunemas importkaup» (Sirp 28.08.2014) ning vahepeal pole midagi kahjuks paremuse poole liikunud.

Jah, see on isegi veel suurem probleem.

-Mis te pakute, kes on see lavastaja, kelle töid on eestlased viimase paarikümne aasta jooksul kohalikel lavadel kõige enam näinud?

Neeme Kuningas.

-Ei. See lavastaja on Dmitri Bertman. Viimase 20 aasta jooksul on minu andmetel Eestis mängitud vähemalt 21 Bertmani lavastust, neist kuus on lavastatud siinses kahes ooperimajas, ülejäänud on olnud Helikoni ooperiteatri gastrollid. Kusjuures väga intensiivse Bertmani «meistriklassi» tunnistajateks saime olla aastatel 2005–2014, kui kümne aasta jooksul etendus Eestis koguni 18 Bertmani lavastust.

Jah, ma olen siin tõesti palju lavastanud ning käinud. Ma olen Eestis juba nagu oma inimene. Täna, kui Estoniasse tulin, tervitasid mind kõik nagu oma töötajat. See kõik on minu jaoks väga eriline. Ma arvan, et pole vist ühtegi lähimineviku või praeguse aja professionaalset Eesti ooperilauljat, kellega ma poleks koos töötanud…

-Estonia ja Helikoni kultuurivahetuse raames etendub 13. ja 15. oktoobril Estonias Helikoni trupi ettekandes ning teie lavastuses Nikolai Rimski-Korsakovi «Tsaari mõrsja». See esietendus juba 1997. aastal ning võitis Venemaa kõrgeima teatripreemia Kuldne Mask parima lavastuse kategoorias. Eesti publik sai seda esimest korda näha 2008. aasta Pärnu ooperipäevadel. Mis on olnud selle lavastuse pikaealisuse saladus?

«Tsaari mõrsja» tegelased on Shakespeare’i kangelaste kaasaegsed. Ja kired vohavad siin nagu Shakespeare’i teostes: armastus, korruptsioon, ahnus, mürgitamine, kättemaks jne. Oma lavastuses kasutasin ma laterna magica efekti: tumedad dekoratsioonid, tumedad kostüümid… Kõik kontsentreerub siin lähiplaanidele nagu kinos. Aga see on võimalik vaid solistidega, kes pole mitte ainult head lauljad, vaid ka artistid.

Näitlejatöö on siin esiplaanil ning lauljatega, kes pole näitlejatena rohkemat kui keskpärased, sureks etendus kiiresti. Arvan, et see lavastus on olnud nii kaua repertuaaris eelkõige tänu suurepärastele solistidele, keda on vahetunud juba mitme ansambli jagu. Et lavastus püsib 19 aastat pärast esietendust ikka mängukavas, on parim kriitika.

Lugu ilmus Postimehes 10. oktoobril.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.