Esileht

ELP-MADE-MAN ehk päevad, mis ajasid segadusse

22.09.2016 / Stina Vürmer

rauno_estoonlane

Veidi teistsuguste asjaolude kokkulangemise korral oleks temast võinud saada kuldsete kätega meistrimees või võistlustantsuõpetaja. Ta pole kunagi unistanud suurejoonelisest lauljakarjäärist, veel hullem – ta pole üldse unistaja tüüpi. Edu või saavutuste poole küünitamine on talle kogunisti võõras ja ometi usaldatakse just sellele mehele järjest tähtrolle Estonia lavastustes. Nimelt talle kuulub ka Eesti tänavuaastane muusikaauhind. Tere, Rauno Elp!

 

Tekst: Margit Kilumets
Foto: Höije Nuuter

Vastuterekäe ulatab nahktagis ja tennistes lühemapoolne mees, kelle bariton ei kõmise kuidagi eriliselt ja kelles on raske ära tunda hullunud kullassepp Cardillaci, kes silmade põledes uusi ohvreid jahib ja kelle veenev kehastamine Raunole ka aastaauhinna tõi. Aga nii ongi tore: nagu Ita Ever trollibussi tagumises pingis – lihtsalt inimene!
Võiksime Raunoga juba järgmisel hetkel minna Estonia taga laiuvale mururibale jäätist sööma – ta mõjub nii koduselt! –, aga esiteks on heitlik suveilm viinud lauljalt hääle ja teiseks on tal sellesama, ausammast ümbritseva platsiga eriline suhe. „Ma näen seda paika ja seal toimuvat oma garderoobi aknast iga päev,“ kirjeldab Rauno, „ja, ausõna, toimuvast võiks vändata köitva tõsielufilmi. Veidike liialdades julgen väita, et minu silme all on seal kõik stseenid sünnist kuni surmani maha mängitud. Persoonide galerii kaunitaridest koletisteni! On olnud koomikat, draamat ja tragöödiat, täpselt nagu laval.“

LAVAL
täitus Raunol sel suvel kakskümmend neli aastat. 1996. aastal sai temast põhikohaga rahvusooperi solist ja sealtpeale on ta kuidagi märkamatult, aga samas jonnakalt, aina ülespoole roninud. „Eesti kontekstis olen tõesti päris kõrgele jõudnud, vähemalt esimesse ritta,“ muigab Rauno tagasihoidlikult ja lisab siis – nagu vabandades – , et mida kõrgemal oled, seda suurem on vastutus. „Ma ei taha valmistada pettumust teatrimajale, mis on mind nii hästi hoidnud. Ega publikule. Kõik see sunnib rohkem harjutama. Mitte see, et ma justkui vajaksin igal õhtul aplausi nagu vampiir verd. Mõnikord on olulised hoopis väiksemad asjad: et soomlane, kes esimese vaatuse ajal unistas ainult konjakist, teise vaatuse ajal enam ei köhi ka mitte. Või tuleb keegi pärast etendust ja küsib siiralt: „Rauno, kust sa selle jõu võtad?“. Pistan ruttu vahele: „Noo, ja kust sa siis võtad?“. Pärast väikest mõttepausi kirjeldab veebruaris 45. sünnipäeva tähistanud mees nii ennast kui oma põlvkonnakaaslasi veidi pikemalt ja mõistan, et see teema on Raunole oluline ning sellest koorub rohkem kui lihtsalt vastus. „Minuga sama ajastu inimesed said täiskasvanuks uue Eesti Vabariigi esimestel aastatel. Need ei olnud alati kõige kergemad ega ilusamad ajad, vaid – kui tsiteerida filmipealkirja – päevad, mis ajasid segadusse. Ja a-ja-sid-ki! Olen läbipõlemisi ja altminekuid päris palju kõrvalt näinud, aga need, kes hakkama said ja sellest supist välja ujusid, pole mingid made-in-China-mehed. Me oleme tugevad ja peame vastu.“
Vastupidamist eeldab Rauno valitud elukutse 24/7, sest pinge, mis etenduste ja kontsertidega kaasneb, käib lauljaametiga paratamatult kaasas. Raunole meeldiks, kui see saali ei kanduks, küll aga võiks lauljad publikusse lennutada kõvasti emotsionaalseid laenguid. Vähemalt sel määral, et suurem osa kuulajatest tahaks saadud laengu toel järgmisel korral kindlasti teatrisse tagasi tulla. Ja veel on Rauno koduteatri patrioodina kindel, et hea ooperielamuse saamiseks ei pea tingimata välismaale sõitma. „Käige meie ooperis ja hoidke raha kokku,“ teeb ta muigamisi üleskutse. „Vähemalt mina mõtlen küll aeg-ajalt lavastusest n-ö eemaldudes, et „vaat seda etendust ma tahaksin ise ka näha!“. Ja kui ma suudan selle valu juures, mida laulja laval läbi elab, veel ennast kõrvalt vaadata, siis tekibki selline mõnus nihe, kus ma tunnen, et see ongi nüüd päriselt hea asi! Laval tajub ikka jube hästi ära, kas publik võtab su kogu krempliga omaks või mitte. Üks selliseid lugusid, mille kohta olen saanud ainult positiivset tagasisidet, on kindlasti seesama „Cardillac“.“
„Cardillac“ ja „Cyrano de Bergerac“ on kaks Raunole siiani enim kuulsust toonud ooperit, vastavalt Paul Hindemithi ja Eino Tambergi kirjutatud. Mõlemad lavastused kuuluvad ka Rauno muusikaõpetajast abikaasa Lemme-Liisi lemmikute hulka, mida naine võimaluse korral alati vaatamas käib. „Me ei räägi Raunoga kodus tööst ja ma ei urgitse kunagi selle kallal, kuidas tal üks või teine roll parajasti proovis välja tuleb,“ kirjeldab mehe suurim tugi ja ihukriitik muusikutepere argipäeva. „Mulle meeldib minna teatrisse puhta lehena, istuda maha ja vaadata, mis saama hakkab. Kui Cyrano vähegi mängukavas on, siis püüan ikka kohal olla, sest see on lihtsalt nii ilus muusika ja nii suurepärane tõlgendus. Ja muidugi meeldib meile mõlemale meeletult Wagner!“


WAGNER
on Elpide helisevas kodus sagedane jututeema. Neile mõlemale läheb korda tema kompromissitus, tema uskumatu võime panna inimesi omaenda hinge saladusi uurima ja avastama. Ja muidugi on Rauno Eesti mastaapides tõeline Wagneri-mees: ta on rahvusvahelise Richard Wagneri ühingu stipendiaat, ta on juba saanud rolli kolmes Wagneri ooperis ja sel sügisel seisab ees luksus alistada neljas – „Lendav hollandlane“.
„See on tükk, mis peaks teatridirektorile rõõmu tooma küll,“ arvab Rauno, „sest ooper on väga populaarne kõikjal maailmas. Mul endal on Hollandlasega juba oma side tekkinud. Alustan alati vaikselt ja rahulikult, võtan noodi kätte ja kuskilt hakkab roll kerima: sentimeeter sentimeetri haaval kasvan oma tegelase sisse. Ma ise nimetan seda „istumiseks lauluraamatuga“.“
Rauno kujundab oma osatäitmisi vähemalt esialgu YouTube’i ja Spotify abita, sest alateadlikult võivad nähtud esitused ja teiste lauljate tõlgendused hakata teda mõjutama. Kogu algusetapp on hell ja ettevaatlik protsess, omamoodi õnnelik aeg, sest laulja saab oma suurt laulu ise kokku traageldada. Alles siis, kui esimesed lähenemiskatsed materjalile on tehtud ja laulikuga piisavalt istutud, tulevad mängu teised. Kõigepealt kontsertmeistrid, keda Raunol on kaks.
„Hollandlasega on tööd üksjagu, sest ma sain selle rolli natuke nagu avansina: see on baritonile pisut madal ja bassile jälle kohati kõrge partii,“ tunnistab Rauno. „Nii et omajagu pusimist tuleb ja Jaanika Rand-Sirp ning Ivo Sillamaa saavad minuga võib-olla veel kurja vaeva näha. Aga nad mõlemad teavad ülihästi, milleks ma võimeline olen ja kuidas minust maksimum välja pigistada. Endal tuleb muidugi ka olla targalt auahne ja mitte kahelda, vaid mõelda, et „Jah, selle ma teen igatahes ära!“.“
Kui Jaanika tegeleb Rauno tehniliste ja kohati ka keeleliste oskuste lihvimisega, siis Ivo on kontsertmeister ning elufilosoofia õppejõud ühes isikus. Tal on tänu „Hortus Musicuse“ kogemusele meeletu kuulamispraktika, talle meeldib uurida, analüüsida ja mõnikord satub kontsertmeister ka jutusoonele. „Kui selline inimene on olemas ja sa oskad teda kuulata, siis minusugune saab ainult võita,“ kinnitab Rauno. „Need on ilusad hetked, kui Ivo rääkima hakkab: jõuliselt ja samas väga lihtsalt. Elu on siiani näidanud, et peaaegu igal aastal tõmbab guru mingi uue sahtli lahti ja sellest on uskumatult palju abi, kui tunned, et sul on silm peal.“

SILMA PEAL
hoidis Raunol ka aastaid rahvusooperis peadirigendina töötanud Arvo Volmer, kes toonitas, et kui laulja suudab lavale minnes oma mõtetest ülearuse ära koristada, vaimse müra maha võtta ning keskendub ainult rollile, siis on tulemus hoopis parem. Rauno teab väga hästi, mis tunne on siis, kui etenduse ajal tuleb sada lolli mõtet pähe ja neist ei saa enam kuidagi lahti. Lihtsalt jube raske on laulda! Aga lollide mõtete laviini alla pole Rauno viimasel ajal enam jäänud.
Veel üks mees, tänu kellele on Rauno täna seal, kus ta on, kuulub Estonia raudvara hulka. „Arne Mikk muutis minu elu, julgen seda häbenemata tunnistada,“ läheb Rauno ajas 24 aastat tagasi, mil ta veel RAM-is laulis. „Ma olin küll konservatooriumi ajal paaris ooperis kaasa teinud, aga ooperikoori kohe kuidagi ei tahtnud minna. Arne tuli mulle kusagil Estonia koridorides vastu, kuulis, et olen kolm kuud RAM-is laulnud, ajas silmad ümmarguseks ja tiris mu joonelt Eri Klasi kabinetti. See oli 1992. aastal ja nii juhtuski, et sattusin teiselt kursuselt ja RAM-ist otse lavale solistiks. Olen üks viimastest, kelle Arne isiklikult sellesse majja on toonud ja teatrisse sattumine oli minu jaoks tõeline jackpot. Arne Mikk ise on aga täiesti uskumatu mees! Ega ta väga mind ei torgi, aga kui midagi on tema arvates õnnestunud, siis tuleb ja ütleb. Nii et ikka jälle on mul silm peal ja tunnen, et olen hoitud ning targalt suunatud!“
Arne Mikuga seoses tuleb Raunol taganeda ka oma mitte-unistava-mehe kuvandist, sest tegelikult on tal taskupõhjas unistus, mis ulatub lausa aastasse 2018. Siis võiks Saaremaa ooperipäevadel näha midagi suurejoonelist, mis lavastatud nimelt selle sündmuse tarbeks ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva silmas pidades. Miks ei võiks see olla näiteks Evald Aava „Vikerlased“? „Mängin selle mõttega alatasa ja kuna „Vikerlased“ on algusest peale olnud Arne idee, siis mina küll arvan, et just tema võikski seda teha,“ läheb Rauno põlema. „Kui kellelgi on Savonlinna ooperifestivalilt kuhjaga kogemusi, millest eeskuju võtta, siis ikka Arnel ju?“
Suviste ooperipidude ja festivalidega on Raunol ja tema abikaasal üldse omamoodi suhe. Kuna Lemme-Liis on muusikaõpetaja nii Lilleküla gümnaasiumis kui ka Arsise kellade ansamblis, siis on ette tulnud juhuseid, kus perekond Elp on seotud ühe ja sama suvise muusikaüritusega. „Need on olnud hirmvahvad asjad, sest toovad tavaellu särtsu ja vaheldust,“ rõõmustab Lemme-Liis. Rauno abikaasaga päris sama meelt ei ole, eriti pärast tänavust pikka ja väsitavat hooaega. „Sel kevadel oli mul ekstra sidruniks pigistatud tunne,“ meenutab ta suve esimest poolt. „Kui korraga on palju keerulisi rolle käsil, siis kõigepealt väsib vaim ja seejärel hakkab ka keha ohutulesid vilgutama. Nii et ideaalis paneksin lauluraamatu hea meelega jaanipäeval kinni ja teeksin alles augustis uuesti lahti. Ja vahepeal puhkaksin näiteks Kreekas mõnel saarel ja oleksin lihtsalt oma naisega koos.“

KOOS
on Rauno ja Lemme-Liis olnud juba kakskümmend viis aastat. Nad kohtusid konservatooriumi ühiselamus, kus lauljad poisid ja koolimuusikat õppivad tüdrukud omavahel hästi klappisid. Aga mis siis otsustavaks sai? „Ikka hääl,“ ohkab Lemme-Liis. „Teised ammu rääkisid, et see kutt laulab jube hästi, aga ma esialgu ei kippunud neid uskuma. Tuli mulle koridoris vastu, selline pisike jupats, endal laulja nägu peas. Aga kui tegi suu lahti, siis … jäi minu suu ka lahti!“
Rauno ja Lemme-Liis elasid ühikas kokku kümme aastat ja see oli mõlema meelest tohutult õpetlik ning lahe aeg. Elu 1990. aastate alguses meenutas natuke Priit Pärna multikat, kus massid jooksevad ühele ja siis jälle teisele poole ja keegi ei saa eriti täpselt aru, miks. „Joodi Mehukattit piiritusega, ühika akende all varastati päevaajal autodelt ilukilpe, pangatellerid olid kunnid ja T-särkidele piltide trükkimisega võis pururikkaks saada,“ kirjeldab Rauno. „Meie elasime kogu selle kaootilisuse üle stoilise rahuga. Mina võtsin vastu peaaegu kõik elu poolt tehtud ettepanekud ega tegutsenud uisapäisa, sest kerge on loobuda, aga raske tagasi saada.“
Mõlemad Elbid on pärit heade kommetega peredest ja otsustasid sellepärast põhimõtteliselt, et ei hakka üüripinnal elama, vaid kannatavad ühikas seni, kuni jaksavad endale päris oma kodu soetada. Nõmme oli mõlema jaoks esimene eelistus ja nüüd elavad nad juba pikemat aega sealsete mändide all. Kodu on aja jooksul kõrvalkorteri arvelt veidi suuremaks paisunud, aga Lemme-Liisi raamatud ei taha ikka ära mahtuda. Ja Elpide kodu puupõrandad on kõik Estonia esibaritoni oma kätega lihvitud, sest Raunol lihtsalt ongi kuldsed käed nii torutööde kui siseviimistluse peale. Kas nende akende alt mööda jalutavad nõmmekad võivad mõnikord ka Don Giovanni aariat kuulda? „Kindlasti mitte,“ naerab Rauno. „Ma kodus ei harjuta piiska ka, sest kodu on kodu ja töö ikka töö. Pealegi on abikaasa õpetaja-amet nii pingeline, et ka tema tahab vabalt võtta, kui koduuksest kord on sisse astunud.“
Rauno seisukohad ja mõtted tunduvad hästi kained ning läbimõeldud. Ta ise arvab, et sai päriselt täiskasvanuks kohe peale vanemate surma, kui polnud äkki enam kelleltki nõu küsida. Lapsepõlve vaimne kaasavara on vahel nii aeglaselt avanev pärand, et mõned kodused põhitõed jõuavad kohale alles nüüd, aastate pärast. „Aga seda ma pean küll tunnistama, et maailmal, kuhu ma praegu maandunud olen, pole minu vanematega vähimatki pistmist. See, et ma konservatooriumisse astusin ja lauljaks õppisin, on lihtsalt suur juhuste jada.“
Rauno õppis Tartu 7. keskkooli muusikakallakuga klassis, laulis Uno Uiga käe all poistekooris ja tegeles 7–8 aastat tõsisemalt ka võistlustantsuga. Kui ühel hetkel tuli otsustada, kas laul või tants, läks poisi ema dirigendilt nõu küsima ja Uno Uiga ütles kindlalt, et erinevalt tantsust saab laulmisega tulevikus siiski ka raha teenida. Tema ennustus läks täide, sest kogu edasise elu ongi Rauno oma kahe häälepaela peal sõitnud. Kuna vene sõjavägi kollitas, siis tuli sellest pääsemiseks pärast keskkooli kindlasti kõrgkooli pürgida, aga Raunol polnud õrnematki aimu, mis teda üldse huvitada võiks. Laulda ta oskas ja üks tuttav poiss kutsus poolkogemata konservatooriumi sisseastumiskatsetele kaasa.
„Sisseastumiseksamil laulsin esimest korda elus täie häälega, üksi ja komisjonile,“ meenutab ta oma toonast avantüüri. „Ainult Valgret ma oskasin peast. Teised valisid helistikke ja laulsid häält lahti, aga ega mina ausalt öeldes ei liigutanud lille ka, et konservatooriumisse sisse saada. Pääsesin täiesti kogemata, täispunktidega edasi ja seda ma julgen küll öelda, et need kümme punkti, mis järgmisel hommikul seal seinal rippusid, need muutsid mu elu väga põhjalikult!“
Kuna Raunol ei olnud muusikakoolist tulija tausta, siis oli tal ka kõrgkoolis paineid vähem: puudusid kõrgendatud ootused tuleviku suhtes! Talle meeldib uskuda, et kuigi iga inimese teekond on ette määratud, siis see, kui pika või kui käänulise tee keegi ette võtab, sõltub lõppkokkuvõttes ikka inimesest endast. Võistlusmomenti oli kooli ajal Rauno ümber väga palju, aga tema kujundas oma mõttemaailma ise ja usub, et just tänu sellele on ta õpingukaaslastest praegu ainus, kes oma ametile truuks on jäänud. „Ma olen enamasti pakkumistest kinni võtnud, aga kui keegi väidab, et ma olen keskmisest andekam, siis sellest pole ma küll tänase päevani aru saanud,“ tunnistab Rauno täiesti siiralt. „Mul on väga kihvt amet, mille puhul ju väga kindlalt ette ei tea, mis tulevik toob. Aga ma ei pirtsuta ega vali, sest mul on leping. Ja kõigepealt lendab muidugi Hollandlane kohale!“

Artikkel ilmus ajakirjas Estoonlane 26. augustil

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.