Esileht

Mis on hinge hind?

12.08.2016 / Ülla Veerg

Kratt

Eesti Rahvusballetil tuleb korraga täita vastandlikke ülesandeid: hoida ühtaegu elujõus klassikalise balleti parimaid traditsioone ja samas arendada nii tantsijate võimeid kui publiku maitset vastavalt moodsa tantsumaailma suundumustele. Sellele lisaks on Eesti Rahvusballett Vanemuise kõrval ainuke balletitrupp maailmas, kelle võimuses on toetada eestimaise balletikunsti arengut ja luua lavastusi, mis annaks publikule võimaluse iseend ja oma maailma tantsulaval ära tunda. Need kolm ülesannet on mõneti kui luik, haug ja vähk, kes kipuvad igaüks vankrit ise suunas vedama. Optimaalse tasakaalupunkti leidmine nende kolme vahel ei pruugi alati kerge olla.

Ometi paistab Eesti Rahvusballett seda tasakaalu üpris kindlalt hoidvat. Paari viimase aasta jooksul on toodud lavale nii balletiklassika kullafondi kuuluvaid lavastusi („Bajadeer“, „Uinuv kaunitar“) kui ka uuemaid modernballette („Symbiont(s)“, „Medea“). Aeg uue eesti algupärandi lavalejõudmiseks oli seega enam kui küps. Ja mis oleks taoliseks kohalikuks materjaliks sobivam, kui esimese eesti balleti, Eduard Tubina „Krati“ uusversioon?

„Kratt“ on oma olemuselt hoiatuslugu. Kasuahne Peremees sõlmib Kuradiga lepingu, vastutasuks loovutatud hinge eest saab Peremees endale varavedaja, kes talle rikkusi kokku tassib. Ahnus aga ajab upakile, kasu tooma pidanud olend pöördub oma isanda vastu ja hing läheb hukka. Täitmatule peremehele vastandub armastuslugu Peremehe tütre ja Sulase vahel.

Marina Kesleri versioonis ei ole pärimusest tuttav lugu aga enam seotud folklooriga. Tehtud on ainuõige otsus ja tõstetud balleti tegevustik tänapäeva. Takused parukad ja kulunud pastlad on jäänud arhiividesse. Kratt on pigem abstraktne olend, kes sümboliseerib kasvu- ja kasujanuses ühiskonnas levinud inimlikku ahnust, mis kipub muid väärtusi varjutama. Madis Nurmsi kujundatud lavapildis ja Gerly Tinni loodud kostüümides esineb folkloorne element vaid diskreetselt markeeritult.

Ka Kesleri koreograafia kujutab enesest sulamit balletiklassikast ja modernballetist, millesse on paiguti pikitud elemente rahvatantsust. Trupile on see olnud paras väljakutse, ent alla sellele ei jääda. Jevgeni Gribi kehastatud Kurat on dramaatiline ja mõistatuslik. Jonatan Davidsson tantsib Peremehe sümpaatseks ahnusest hoolimata. Sergei Upkini Sulane on lihtsameelne ja heasüdamlik karakter, kes tuttav juba Mai Murdmaa „Petruškast“. Marta Navasardyan Peretütrena mõjub ühtaegu hapra ja südika talutüdrukuna. Teistest märgatavalt erinev on nimitegelase Krati liikumiskeel. Kratt on Eneko Amoróse kehastuses sädelev üleannetu olevus, kes pole ei hea ega halb. Pigem on ta kui mängulusti täis kutsikas, kes ootab Peremehe heakskiitu. Kui seda aga ei saabu, pöördub ta kõhklematult oma isanda vastu.

Kodumaistel omalavastustel jääb kohati puudu dramaturgilise käe suunavast toest. Siinsetele koreograafidele kuluks ära lavastuslik kõrvalpilk, keegi, kes aitaks jutustatavat lugu hoida tähenduslikus pinges läbi terve lavastuse. Vastasel juhul kipuvad sisse lipsama hõredamad stseenid, mis peaks kandma lugu edasi, ent päris lõpuni välja ei kanna. Näiteks kratimeisterdamise stseen kätkeb eneses kuhjaga dramaatilist potentsiaali, ent antud lahendus, kus kasutati ainult video vahendeid, jääb veidi liiga õhukeseks.

Nurinast hoolimata tuleb tunnistada, et Kesleri „Kratt“ täidab oma ülesande eestimaise algupärandina enam kui küll. Kui paljurahvuseline trupp tantsib tänapäevasele balletile omases keerukas liikumiskeeles Targa rehealust, tõestab see, et Eesti ballett on täie tervise juures. Juured teadlikult pärimustiines minevikus, jalad enesekindlalt maas ja pilk lootusrikkalt tulevikku suunatud.

Estoonlane nr 2 / November 2015 / Tekst Leenu Nigu / Foto Kaur Ilves

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.