Blogi uudis

Malmstenite teatripuu

11.05.2016 / Stina Vürmer

Malmsten, Estonia

„Punane ploom. See kõlab nagu omaaegse opereti pealkiri,“ naerab Mait Malmsten, kui on täpsustanud, mis liiki puu istutas tema elukaaslane Harriet Toompere Maidu 40. sünnipäevaks kahe teatri vahelisele murulapikesele Tallinna südalinnas.

 Malmstenite suguvõsapuu muutub sel kevadel aga veelgi tähenduslikumaks, sest Draamateatri näitleja Mait Malmsten hakkab mängima peaosa Estonia teatri suvemuusikalis „Viiuldaja katusel“.

Tekst: Margit Kilumets
Foto: Höije Nuuter

Seni pole Maitu naaberteatriga sidunud ükski roll. Ta on esinenud külalisena Estonia vana-aastaõhtu kavas „Veneetsia karneval“ ja mänginud seal Casanovat, käinud Arne Miku palvel Estonia Seltsi 150. juubelil luulet lugemas ja loomulikult viibinud ooperiteatri saalis nagu tavaline teatrikülastaja. Aga ei midagi rohkemat. Seda enam rõõmustas Maitu aastatagune telefonikõne, millest sai alguse järjekordne koostöö lavastaja Georg Malviusega ja mis sel korral viib draamanäitleja esimest korda Estonia lavale laulma.

„See oli nii tore kutse, et ma ei kõhelnud hetkegi,“ tunnistab tulevane piimamees Tevje. „Tänu vanaema Evale ja vanaonu Hugole on mul nähtamatu side Estoniaga kogu aeg olnud, nüüd saab ring lihtsalt täis. Tekib sild Eesti Draamateatriga, kus tegutses mu vanaisa Franz ja veetis lapsena sageli aega ka minu isa Rein. Ma olen kolmandat põlve näitleja ja nüüd Estonia laval. Selline ajalooline aspekt lisab kutsele veelgi väärikust!“

Rääkimata lood

Mõned aastad tagasi ostis Mait diktofoni, et minna tädi Juta juurde suguvõsa lugusid salvestama. Tädi Juta oli Maidu vanaisa Franzu ja tema venna Hugo õetütar ning ainuke allikas, kes Malmstenite dünastiat läbi ja lõhki tundis. Nagu elus paraku juhtub, jäid lood salvestamata ja nüüd pole enam kelleltki küsida ka. Juta juttudest mäletab Mait värvikaid kirjeldusi sellest, kuidas Narva oli omal ajal Malmstenite kantsiks.

„Minu vanaisa isa, kelle nimi oli samuti Franz, olnud omal ajal jõukas mees ja tädi Juta kirjeldas perekonna eluviisi Narva-Jõesuus nagu jõudeelu kvintessentsi,“ meenutab Mait. „Joodi puitpits-villas tšehhovlikult teed, tehti tikkudest laevamudeleid ja räägiti hämarduval verandal maailma asjadest. Kindlasti musitseeriti: mängiti klaverit ja lauldi, sest muusikal on meie suguvõsa traditsioonides olnud alati oluline koht. Kuni siis elumere lained tõid minu vanaisa ja vanaonu Tallinna teatritesse leiba teenima.“

Mait ise sattus Draamateatrisse tööle tulles legendaarsete näitlejate meenutuste keskele. Mati Klooren, Aksel Orav ja paljud teisedki rääkisid lugusid tema karismaatilisest vanaisast Franz Malmstenist ja teatri „akside“ vahel üles kasvanud isa Reinust, kellest Maidu enda mälestused on haprad ja hüplikud. „Ma elasin isaga koos ainult esimesed seitse aastat,“ tunnistab Mait, „aga mul on Malmstenite nimi ja geenid, nii et selle suguvõsa aura ja mingil määral ka vastutus saadavad mind kuni karjääri lõpuni.“

Päritud teatrinärv

Oma isaga ei saanud Mait kahjuks kordagi koos mängida: Rein Malmsten suri 1993. aastal ja elu kujunes nõnda, et tal ei õnnestunudki oma poega laval näitlemas näha. Veidral kombel tabas sama saatus ka Reinu isa Franz Malmstenit, kes omakorda Reinu kordagi lavalaudadel ei näinud: üks tuli just siis teatrisse tööle, kui teine lahkus.
„Küll aga mängisin ma „Dorian Gray portrees“ isa rolli,“ meenutab Mait. „Kui ta suri, siis ei läinud tükk kavast maha, sest lavastaja Andres Noormets tuli välja saatanliku plaaniga: ta palus, et ma jätkaksin isa tööd ja nii ma mängisingi kuus-seitse korda isa asemel. Emotsionaalselt oli selline teatepulga ülevõtmine ikka väga raske, aga nüüd saan vähemalt öelda, et olen oma isaga rolli jaganud.“

Maidu isapoolne vanaema Eva Meil abiellus Franz Malmsteniga 1940. aastal ja kuigi ta töötas 1930.–1940. aastatel ka Draamateatris, sai temast operetiprimadonna Estonias. Kolleeg Arne Mikk meenutab: „Kui Eva tegi rohkem karakterrolle, siis Hugo mängis enamasti soliidseid härrasmehi, kes kunagi klaasi šampust laval ära ei põlanud. Päris naljakas ja ka tore on meenutada, et olen oma väheste operetiosadega nii Eva kui Hugoga üheskoos laval olnud. Näiteks etendustes „Kõrbelaul“, „Minu veetlev leedi“, „Suudle mind, Kate“ ja „Muinaslugu muusikas“.“ „Kõrbelaul“ oli tähenduslik lavastus just Hugo Malmsteni jaoks, sest legendi järgi vabastanud ta Georg Otsa lõplikult lavakrambist, kui lõi markeerimise asemel Otsale päriselt vastu nägu.

Muide, Eva Malmsten tegi oma viimase rolli proua Rose’ina etenduses „Hallo, Dolly!“ ja seda seitsmekümne üheksa aastaselt, vaid kuus aastat enne oma surma 1996. aastal.
Eva mehevend ja Maidu vanaonu Hugo Malmsten jõudis Estoniani suurema ringiga kui Eva, töötades enne Estoniat veel Narva, Viljandi ja Pärnu teatrites. Kui Estonias jäid talle põhiliselt karakterrollid, siis varemalt oli ta Ugalas ja Endlas esitanud selliseid esimese armastaja rolle nagu Edvin, Tassilo ja Mister X ning laulnud koguni Alfredot Verdi ooperis „La traviata“.
1944. aastal debüteeris Hugo Malmsten Estonias Ferryna Kálmáni operetis „Silva“ ja sealtpeale lummas tema tenor operetisõpru kuni 1970. aastate alguseni. „Hugo töötas samal ajal ka lavastaja assistendina ning aitas laval väga paljusid noori artiste,“ kirjeldab Arne Mikk. „Tema leivanumbriks oli aga hoopis vilistamine: kõik teadsid, et see on kunst, mida ta valdas täiuslikult.“

Nii pole Maidu musikaalsuse ega karisma lätteid vaja kaugelt otsida. Samuti ei tulnud soov õppida lavakunstikateedris näitlejaks tema vanematele väga suure üllatusena. Mait on intervjuudes korduvalt rõhutanud, et talle lihtsalt meeldib mängida ja selle lapseliku kire vastu pole olnud mingit mõtet võidelda.

Märgid näitasid

Muusikalist „Viiuldaja katusel“, mida mängiti Estonias 26 aastat tagasi suure menuga ja mitu hooaega järjest, Maidul väga selged mälestused puuduvad. „Kindlasti käisin ma seda fenomenaalset lavastust vaatamas, sest mäletan üsna selgelt Jüri Krjukovit, Arvo Laidi, Helgi Sallot ja ka mõningaid hetki lavastusest,“ meenutab Mait, „aga need ei ole mälestused, mis häiriksid sisseelamist. Mingit pöörast hirmu uue rolli ees mul ei ole, sest tõenäoliselt Tevje laulud mahuvad mulle ilusasti suhu. Kui veel vanaonu Hugoga paralleeli tõmmata, siis tema oli tenor, aga mina olen bariton ja Tevje partiid on just baritonile kirjutatud. Õnneks ei eelda need ka klassikalist häälekooli. Pealegi on selles muusikalis üks väga-väga kuulus laul ja ülejäänutes saab ka teistele toetuda ning kogu tüki ulatuses loota oma draamanäitleja oskustele.“

Uskumatu, aga plaat Jerry Bocki muusikaga oli Maidul juba ammu enne ribadeks kuulatud, kui ta aasta tagasi Tevje osasse kinnitati. Ka sattus ta möödunud aastal Brüsselis juhuslikult näitusele, kus imetles Marc Chagalli loomingut, kelle töödest oli inspireeritud eelmine lavakujundus muusikalile „Viiuldaja katusel“.
„See, et uus versioon valmib Georg Malviuse käe all, lisab minu jaoks ettevõtmisele kindlustunnet. Ta on kindel kaubamärk,“ kinnitab Mait. „Aga miks ta minu piimameheks valis? Ma usun, et see on lavastaja südamehääl, mille järgi ta selliseid otsuseid langetab. Ju siis mingi tundlikkus on minus olemas, mida ta Tevjes näeb.“

Kui Mait hakkab Estonias proovides käima, jääb tema teele Draamateatri taga sirguv vitsake, mis sümboliseerib Malmstenite teatraalset sugupuud ja seost kahe teatri vahel. See punane ploom kannab endas väge ja on märgilise tähendusega. Nii nagu seegi tagasihoidlik fakt, et Maidul ja Harrietil ei tulnud oma poegade nimesid kaugelt otsida. Sugupuu, aga võib-olla ka teatripuu järgmised harud on – jälle! – Franz ja Hugo.

Intervjuu ilmus ajakirjas Estoonlane.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.