Esileht

„Faust“ kunstnik Ene-Liis Semperi silmade läbi

09.05.2016 / Stina Vürmer

Semper

Küsimusi küsis Liina Viru
Foto: Marko Mumm

Millest algab kunstniku jaoks töö lavastusega?

Kui me räägime sõnalavastusest, siis algab see küsimustest, milleks see materjal praegu, miks mina seda teen, miks lavastaja seda teeb, miks me seda koos teeme. Ooperis on muidugi ka muusika väga olulisel kohal. Enne tööga alustamist kuulasin „Fausti“ muusikat mitu korda ja vaatasin DVD-delt erinevaid lahendusi maailma eri paigus, kuid otseselt vaimustusse ei sattunud justkui ühestki. Kõik tundus kuidagi etteaimatav ja turvaline. Siis hakkasingi oma lähenemisnurka otsima. Leidsin enda jaoks ümber pööratud maailma idee: hetkel, mil Faust saatanaga lepingu sõlmib ja oma nooruse tagasi saab, muutub tema ümber kõik. Tavaliselt kujutatakse Fausti noorenemist vaid tegelaskuju välimuse muutmisega, näiteks habeme ära võtmisega. Mulle tundus aga, et Fausti pilgu läbi võiks kogu maailm muutuda koos temaga. Lavastajale see mõte väga meeldis. Kogu maailma muutumine ühest teiseks, äärmusest äärmusesse, ehk siis kirikust kabareeks, lisab lavastusele teatud tinglikkuse tasandi, millest ka kõik teised tegelased lähtuda saavad. See võimaldab klassikalisest ajalootruudusest pisut kõrvale hiilida, ja samas annab see võimaluse kasvatada erinevaid tegevusliine aariate vahel.

Dima [Dmitri Bertman] jaoks on oluline tema nägemus Mefistost, kes jätab inimestele kogu aeg kaks võimalust: ahvatlusele järeleandmise ja sellest keeldumise. Iga kord, kui ta inimesele valiku annab, valib inimene just selle halvema tee, ja see tõstatab küsimuse: kas nii rumalale olevusele, nagu inimene, peaks üldse valikuvõimaluse andma? Mefisto aga ei kaota lootust…
Dima nägemuses on saatan, iga kord, kui inimesed valivad kiusatuse tee, kohutavalt kurb. Minu meelest on see päris inspireeriv – Mefisto, kes kurvastab Fausti järjekindluse üle teha valesid valikuid!

Väljaspool Teater NO99-t kunstnikuna töötades lood enamasti nii kostüümid kui ka kujunduse. Kas need on Sinu jaoks lahutamatud?

Neid kahte on tõesti raske lahutada, sest kui tekib terviklik nägemus, on seal kohe kõik detailid paigas. Kuigi teater on demokraatlik kunst, hoian oma visioonist tavaliselt väga kinni, ja mind ümber veenda või väljastpoolt midagi lisada, on suhteliselt keeruline. Paar korda olen suurtes muusikalides siiski piirdunud „ainult“ kostüümikujundusega (suurtes
muusikalides võib kokku olla mitusada kostüümi), kuna mõni teine kunstnik on teinud lavakujunduse.

Milliseid võimalusi pakub Gounod’ „Faust“ teatrikunstnikule? On see põnev väljakutse?

Mul on tunne, et muusika ja mastaapne temaatika teevad sellest tõsise väljakutse. Kui me ei oleks Dimaga kumbki leidnud oma vaatenurka, siis oleks olnud kehvasti. Ma ei tahaks kuidagi sellist klassikalist tavapärast lahendust lohistada… See tundub igavana, alla andmisena. Praegu paistab kõik hoopis teistsuguses valguses ja uusi seoseid tekib järjest juurde. Toon näite: kui me muudame näiteks kõik kirikulised kabareekülastajateks, siis tekib kohe küsimus, mida Margarete-taoline korralik neiu seal teeb? Ainuke võimalus teda kabaree-olustikku sisse tuua, oli teha temast ausalt leiba teeniv ettekandja. Teises vaatuses tuleb tema vend Valentin sõjaretkelt tagasi ja küsib õe järele. Kabarees näeb ta aga töötamas võõrast ettekandjat, kes vaid meenutab talle tema õde. Selgub, et Margarete on Faustiga kurameerimise pärast lahti lastud. Konkreetsesse keskkonda asetatutena tekivad tegelaste vahel sidusad suhted. Tegelased ei ole enam abstraktsed, vaid loogilised ja usutavad. See lisab ooperile mängulisust.

„Fausti“ puhul on suureks väljakutseks Siebeli tegelaskuju, keda tõlgendavad enamasti kontratenorid, kuid sageli ka metsosopranid. Suhteliselt ebausutav on vaadata pükstes naist, kes püüab teisele naisele armastust avaldada. Tundub, et meie ees on ülesanne, mis paistab peaaegu lahendamatu. Kuid iga idee tuleb kuidagi omaseks teha. Siebel on minu jaoks tegelane, kes on kogu aeg olemas, aga keda keegi ei märka. Traagiline, märkamatu armastaja, ta on inimene, kes on püüdlik ja tore, kuid absoluutselt ebakarismaatiline. Tinglikult öeldes on Siebel kurb kloun. Tegime Siebeli osatäitja Helen Lokutaga esimese grimmiproovi ja see oli pööraselt naljakas! Nüüd püüame siit edasi minna. Loomulikult peab ka teised tegelaskujud selles valguses üle vaatama: võib-olla peame ka Mefisto teatraalsemaks muutma.

Millised on Sinu jaoks selle ooperi sõlmkohad?

Fausti uue nooruse hind: ühe pimestava, joovastava hetke hind. Nii tuttav, nii inimlik, nii traagiline.

Millest lähtud kujunduse ja kostüümide loomisel?
Tegelaskujudele iseloomulike joonte andmine on lavastaja, kunstniku ja näitleja ühine töö. Kui antud juhul näeb lavastaja Mefisto tegelaskuju tavapärasest erinevalt, ootamatult inimlikuna, siis ilmselgelt muutub Fausti tegelaskuju tema kõrval negatiivsemaks. Eks ma jälgin, mis proovides toimub, kuidas need vahekorrad paika loksuvad. Üldiselt lähtun tegelaskujudele näo andmisel ka sellest, et endal huvitav oleks. Kui materjaliga pikemat aega tegeleda ja ise avatud olla, tunned õiged jooned ära. Huvi uusi tegelaskujusid, uusi kombinatsioone luua ei tohi ära kaduda.

Mäletan esimest kohtumist Dimaga. Viis aastat tagasi kutsus tolleaegne rahvusooperi direktor Paul Himma mu välja ja tutvustas Dimale, lootuses, et kui me sobime, siis võiksime koos Tüüri „Wallenbergi“ teha. Ma ei olnud enne Dmitri Bertmanist kuulnud ega temaga kohtunud. Olin tol hetkel üsna hõivatud ja mõtlesin, et kui see mees mulle väga-väga ei meeldi, siis ütlen pakkumise ära. Dima võttis laualt seal lebava rahvusvahelise ooperiajakirja, lappas seda minu nähes, ja osutas nimetissõrmega erinevatele piltidele ning pealkirjadele: „Igav! Igav! Igav! Igav! Tüütu! Igav! Tüütu!“ Pani ajakirja käest, naeratas ja ütles: „Kuule, kui teeks midagi huvitavat?“ Hakkasin ka naerma. Dima on siiani mu väga hea sõber.
Kas pole ilus lugu?

Ene-Liis Semper
kunstnik

Hooaja viimane “Faust” etendub 13. mail

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.