Blogi uudis

Nauditav liiva-annus

13.04.2016 / Stina Vürmer

Aida_273

Sokos Hotels Tallinna kommunikatsioonijuht Peep Ehasalu vaatas kriitikute ja külastajate seas vastakaid arvamusi tekitanud lavastust „Aida”.

„Oh sa püha issa rist, mis nad „Aidaga“ tegid!“ oleks ütelnud mu kadunud vanatädi, kes ei võinud kannatada, kuidas Tõnis Mägi „oma pükse väristas.“ Aga ta harjus ära ja kuulas ikka.

Läksin „Aidat“ vaatama nagu juut Tevje, varustatud teadmistega „ühelt poolt ja teiselt poolt.“ Ma ei vaimustu alati klassika kaasajastamisest, kuid püüan hoida meeled avali. Teadsin, et kui ka lavastuses tõesti vaid „pükse väristatakse,“ siis Giuseppe Verdi muusikas ma pettuda ei saa. Olgu öeldud, et vaimustusin nii muusikast kui lavastusest, mulle meeldib Estonia julgus katsetada.

Avamängu ajal võis harjuda tavatu lavakujundusega. Kullakarvalise suurejoonelisuse asemel oli laval eemaletõukavalt standardne hotellituba. Petseri või Pariis, Tokio või Tambov – selliseid tube leiab reisifotodelt üle kogu maailma. Hotellivoodis ärkas Radames, kes nägi oma maikasärgis välja nagu mõne trenni vahele jätnud Mihkel Kunnus. Osatäitja Michael Wade Lee hämmastav sarnasus kultuurikriitikule andis veidra tõlgendusnihke, kuid Lee kõlav ja kaunis tenor suunas tähelepanu kiirelt ooperirajale tagasi.

Muusikavõhikuna on mu mõõdikuks külmavärinad ehk kas esitus toob kananaha ihule või mitte. Tõi küll! Nii Lee, Heli Veskus Aidana, vaimustav Monika-Evelin Liiv Amnerisena kui soliste loožides ümbritsev koor ja orkester Vello Pähna juhatusel. Lavastusest käisid läbi äratuntavad stereotüübid kogu maailma poliitikutest, kes näevad sõda vaid ooperikulissina ja kelle suhu sobis ooperlik paatos orgaaniliselt. Neid toetas silmakirjalik preester Ramfis Denis Sedovi mõjusas esituses.

„Inimene ei muutu, kuigi muutuvad tema rõivad ja ka sõnad tema keeles,“ võiks öelda lavastuse kohta ning lisada, et „rahva suurim rõõm on võida üheskoos hüüda ja et polegi tähtis millepärast hüütakse, vaid koos teistega karjudes tunneb igaüks end vägevana ja asja, millepärast karjub, ainsa õige asjana.“ Need ei ole sõnad „Aida“ libretost, need on Mika Waltari romaanist „Sinuhe, egiptlane“ (tlk Piret Saluri).

Kaasajast rääkimiseks kasutasid vana Egiptust nii „Aida“ stsenaariumi autor Auguste Mariette, Waltari kui Estonia „Aida“ lavastaja Tobias Kratzer. „Sinuhe“ ilmus aastal 1945, üle seitsmekümne aasta „Aidast“ hiljem, ning sellest loeti välja sõjajärgseid masendusmeeleolusid. „Aida“ AD 2016 toob veenvalt lavale sama mõtte: muutuda võib aeg ja koht, kuid mitte inimese loomus.

Hotellituba on kultuuride kohtumispaik sõjas ja armastuses, siin andutakse ja unustatakse, siit minnakse lahingusse ja jälgitakse teleriekraanilt võidumarssi. Sõja tegelikud võitjad ei käi ise lahinguväljal, vaid lasevad võidetud maa endale seljakotiga kohale lohistada. Teise vaatuse ajal on terve lava kaetud liivaga – lõpuks jääb kõigest järele vaid Liiva-Annuse mängumaa, sest „aastad veerevad ning inimesed sünnivad ja inimesed surevad ja nende elu on kui kuum hingus ja nad ei ole õnnelikud oma elus, vaid õnnelikud ainult surres.“ Jälle „Sinuhe“, kuid „Aida“ kinnitab, et nii on ja jääb.

Küllap voolas enamik sümboleid ja viiteid minust liivana läbi, veidi ehk kriipides, kuid märgatavaid kahjustusi jätmata. Vaevalt oligi lavastaja ja kunstnik Rainer Sellmaieri eesmärk leida ideaalne vaataja, kes mõistaks kõiki võimalikke tõlgendusi. Vana ooper ja uus lavastus lõid ladusa terviku, värske ja nauditava mängu tähendustega.

PS. Viru ja Estoria hotellides ei leia lavastuse standardtube, oma külalistele pakume kohalikku disaini, rohkelt värve ja hubasust.

PPS. Lavastuse Aida ja Tobias Kratzer korruseteenindajana tööd ei saaks. Esiteks ei panda linu vahetades kasutatud padjapüüriga patja voodile tagasi, vahetatakse ikka kogu pesu! Teiseks oli baarikapp ilmselgelt liiga täis laotud, nii et terve koor sealt endale pudelid pihku sai.

PPPS. Laske veel võhik ooperisse! Hea, et ma lavalt liiva ära ei pühkinud.

Giuseppe Verdi “Aida”
12. veebruaril 2016
Dirigent: Vello Pähn
Peaosades: Heli Veskus, Monika-Evelin Liiv, Michael Wade Lee (USA), Aare Saal, Denis Sedov

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.