Esileht

„Luikede järv“ kui ideaalide võrdkuju

12.04.2016 / Stina Vürmer

toomasluikedeblogi

Intervjuu koreograaf-lavastaja Toomas Eduriga
Küsimusi küsis Liina Viru
Foto: Mait Jüriado

Mida tähendab sinu jaoks „Luikede järv“?
Tšaikovski muusika on surematu ja peamiselt tänu sellele on „Luikede järv“ tänaseni säilinud. Loomulikult on selles suur osa ka Petipa ja Ivanovi koreograafial, mida enamik koreograafe kasutavad oma lavastuse alusena. Kui varasemate ballettide muusika koosnes kohustuslikest tantsunumbritest, mis ei olnud alati üksteisega väga tihedalt seotud, siis Tšaikovski muusika on dramaturgiliselt mõtestatud ning terviku teenistuses. Nagu oma eelmise lavastuse – „Bajadeer“ – puhul, püüdsin ka siin lähtuda märksõnadest „selgem“ ja „kompaktsem“, jäädes siiski truuks klassikale. Suhtun originaali austusega ning olen veendunud, et klassika peab jääma klassikaks. Muutumatuks jäi Ivanovi II vaatus (meie lavastuses I vaatuse II stseen), Ottilie ja Siegfriedi pas de deux ja ka pas de trois. Samuti ei ole minu teada Estonia lavastustes varem kõlanud „Vene tantsu“ muusika, milles on kaunis viiulisoolo.
See teos sümboliseerib minu jaoks kättesaamatuid ideaale: igal inimesel ja põlvkonnal on ideaalid, mis jäävad saavutamata. Ka Tšaikovski elu oli täis igatsust ja püüdlusi, mis kunagi ei täitunud.

Milline on sinu lavastus?
Nii Odette’i kui ka printsi tegelaskujud on reaalsemad ja loomulikumad – päris inimesed päris emotsioonidega, kellega on vaatajal kerge samastuda. Naispeaosalisele on „Luikede järv“ tõeline väljakutse, kuna kehastada tuleb kahte vastandlikku karakterit: üks on tundeline ja unistavalt häbelik, kes ootab oma elu armastust, ning teine jõuline ja salapäraselt võrgutav. Usun, et igas naises on rohkem ühte või teist poolt või võrdselt mõlemat. Prints Siegfried otsib armastust ja ideaale ning leiab need sealt, kust poleks osanud oodata – ta kohtab metsas imekaunist neidu, kes on päeval sunnitud luige kuju võtma. Odette’i päästmine kurja võluri Rothbarti käest on justkui ideaalide ja unistuste alalhoidmine igapäevamaailmas. Sel teekonnal leiab Siegfried enda ja puhta armastuse, mis suudab murda Rothbarti needuse. Mõnes mõttes ongi „Luikede järv“ Siegfriedi lugu.
Minu versioonis on balletil õnnelik lõpp – kurjus taandub suure armastuse ees. Nii mõnigi lavastus on saanud õnneliku lõpu, kus Odette vabaneb lõpuks nõidusest ja temast saab inimene. Näiteks Vladimir Burmeistri lavastus Estonias 1954. aastal, milles särava tähena astus lavale Helmi Puur.

Milline on teise Toomase, Thomas Mika, nägemus kujundusest?
Thomase kujundus Cranko „Oneginile“ meie laval mõjus väga puhtalt ja värskendavalt. „Onegin“ on stiliseeritud klassika ja mulle avaldas see sügavat muljet. Rääkisin Thomasele oma nägemusest ja leidsime kiiresti ühise keele. Usaldan Thomast ja olen talle andnud teostusel palju vabadust.

Millised on olnud sinu tantsijakarjääri prints Siegfriedid?
Olen tantsinud vähemalt kümnes eri lavastuses, mis põhijoontes on sarnased, kuid detailides erinevad. Eredamad on Konstantin Sergejevi 1981. aasta lavastus Estonias, mis püsis kavas aastakümneid ja meeldis mulle väga. Jõudsin seal 1990. aastal enne Eestist lahkumist tantsida. Samuti Derek Deane’i 1997. aasta versioon, mida tantsisin 2005. aastal Inglise Rahvusballetis, Raissa Strutškova versioon 1993. aastal Inglise Rahvusballetis ja Patrice Barti lavastus 2001. aastal Berliini Riigiballetis (esietendus 1997. aastal).

„Luikede järv“ esietendub Rahvusooperis Estonia 15. aprillil 2016.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.