Blogi uudis

Laval tuleb kõik otse hingest

06.04.2016 / Stina Vürmer

denisalena

Alena võinuks hoopis sportlaseks saada, kui ta isa poleks õige koha peal püsti tõusnud. Denisile öeldi, et tal pole lootustki balletitantsijaks saada. Aga siin nad mõlemad on ja valmistuvad Estonia tipptantsijate duona kõrgeima taseme eksamiks – „Luikede järveks“.

Tekst: Raimo Poom, Eesti Päevaleht
Foto: Taavi Luhamaa

Rahvusballeti tähed Alena Shkatula ja Denis Klimuk saabuvad veidi õhetades, kuid äärmiselt rõõmsalt otse proovist. Esitantsija jaoks pole tihedad ja pikad päevad erakordsed, aga eesootavat arvestades ei saa midagi juhuse hooleks jätta. Teatrisoppidesse peidetud proovisaalides valmistab balletijuht Toomas Edur ette oma käe järgi seatud „Luikede järve“ lavaletoomist, mille peaosa on iga balletitantsija jaoks nii kõrgeimaks kvaliteedimärgiks kui ka suureks väljakutseks: mida tuntum on teos, seda kõrgemad on inimeste ootused. „Tõsi see on, et kui öelda ballett, siis meenub esimesena „Luikede järv“. Kuigi selle loomisest on möödas rohkem kui 130 aastat, on tegemist ühe kõige olulisema teosega kogu balleti ajaloos,“ nendib Denis.

Valge versus must

„„Luikede järv“ on naispeaosalisele kindlasti huvitavam,“ haarab Alena järje enda kätte. „Seal on baleriinile kaks erinevat osa: valge ja must luik. See on oluline küsimus, kuidas emba-kumba kujutada ning mida arendada.“ Denis noogutab ning lisab: „Naispeaosalisele on „Luikede järv“ äärmiselt tähtis märk. Nii tehniliselt kui näitlejameisterlikkust arvestades.“ „See roll on justkui kõrgeima astme eksam,“ täiendab Alena. Üks asi on koreograafiga liikumise ja tehnika lihvimine proovides. Aga nagu Denis jõudis mainida, nõuab ühes lavastuses vastandlike tegelastena ülesastumine baleriinilt ka nende rollide täitmist erineva emotsionaalse sisuga.
Kas ka see nõuab erilist ett evalmistust? „Spetsiaalselt mitte, sest kõik tuleb enda seest. Kõige olulisem on sisemine hingestatus,“ sõnab Alena ja lisab, et seetõttu kujunebki iga etendus omamoodi kordumatuks sündmuseks. „Mõjuvad ka välised faktorid, näiteks enesetunne ja üldine meeleolu. Seega juhtub, et mõnes etenduses saab valge luik Odette lähedasemaks ja seda on kergem tantsida. Teinekord on lähemal jälle must luik Ottilie.“ Kas emb-kumb luik on siiski üldiselt hingelähedasem? „See on ju täiesti provokatiivne küsimus!“ hakkab Denis kõvasti naerma. Alena, kes muidu särab nagu päike, manab näole justkui vilunud diplomaadi neutraalse ilme ja kostab midagi ära andmata: „Nad saavad kahekesti väga hästi läbi. Nad ei võitle teineteisega.“

Ka printsi roll on oluline

Päris traditsioonilises versioonis on „Luikede järve“ meespeaosa, prints Siegfriedi roll, üpris väike. „Toetab natuke, tõstab natuke,“ möönab Denis, kuid lisab, et tal pole kindlasti plaanis Estonia lavale astuda lihtsalt kui üks järjekordne prints. Seda enam, et tema jaoks on see esimene kord tantsida Siegfriedi. „Mulle väga meeldiks, kui Siegfried ei kujuneks selliseks, nagu kahjuks paljud tantsijad teda tänapäeval kujutavad. Ehk siis absoluutselt ühtemoodi kõikide teiste printsidega. Printsid on tegelikult täiesti erinevad, olgu siis „Uinuvas kaunitaris“ või „Giselle’is“. Need ja Siegfried on kolm täiesti erinevat rolli, mida kahjuks paljud praegu ühe pintsliga maalivad. See pole päris õige.“ Selles osas plaanib Toomas Edur aidata. Ta lubab, et tema lavastuses vabaneb Siegfried üheplaanilisusest.

Printsess jalgrattal

Mõlemad tantsijad on Estoniasse tulnud Valgevenest. Alena särab Tallinna lavalaudadel juba seitsmendat aastat, Denisile on see aga teine hooaeg ning ta on Eestis elanud poolteist aastat. Kui uurida, mida meeldivat on nad Eestis enda jaoks leidnud, muigab Alena: „Küsite, et kas vahel puhkame ka? Juhtub sedagi!“ „Alena on mulle justkui giidiks nii Tallinnas kui Eestis laiemalt,“ hakkab Denis õhinal rääkima. „Mulle meeldib eriti kõik see, mis on linnast väljas. Oleme hea ilmaga teinud päris tihti väljasõite. Maaliline Keila-Joa meeldis väga!“ „Ja Viru raba,“ pistab Alena vahele. Denis näeb Eestis töötamise juures positiivsena muudki. Elukutsest tulenevalt töötavad balletitantsijad väga suure füüsilise koormusega ja seetõttu peab hoolitsema, et kehal oleks võimalik pingutusest taastuda. „Armastame töö iseloomu tõttu spaasid! Neid on Eestis õnneks palju ja erinevates kohtades.“ Alena nõustub: „Neid on siinsamas Tallinnas või siis Haapsalus ja Laulasmaal väga unikaalsetes, looduskaunites kohtades.“ Sellest ei saa aga teha järeldust, et baleriin elab kui printsess sulepatjadel.
Tuleb välja, et Alena on veendunud jalgrattafänn. „Kui kraadiklaas näitab vähemalt +3 kraadi, siis on minu jaoks liiklusvahendiks jalgratas, kogu aeg,“ rõhutab ta. Kodust Piritalt teatrisse ja tagasi teeb kokku 16 kilomeetrit. Alena sõidab tavaliselt mööda ilusat Pirita tee kaldapealset ning läbi Kadrioru, kus avaneb võimalus märgata imepisikesi detaile. Möödunud aasta soe sügis laskis ratt aga liigelda lausa aastavahetuseni välja. „Lauluväljakul õitsesid karikakrad!“ lisab Alena.

Rahvatantsija balletilaval

Vesteldes selle duoga jääb silma, kuidas nad on võimelised haarama lennult üksteise mõtt eid või lausa lõpetama lauseid. Seletus sellele on lihtne. „Teame teineteist kaua, lugesime kokku ja saime 17 aastat. Minski balletikoolis õppides elasime ühes ühiselamus. Seega, nagu õde ja vend, sest ühiselamus tekib ikka n-ö pere tunne,“ räägib Alena. Enne tema Eestisse tulekut jõudsid nad Minskis isegi mõned pearollid koos tantsida. Aga balletikooli satt usid nad erinevaid teid pidi. Valgevene-Poola piiri ääres asuvast Brestist pärit Denisi teekonda võib isegi üsna harukordseks nimetada. Ta oli kooli ajal küll kõva rahvatantsija, aga ballett tuli tema ellu kaunis hilja: peale 9. klassi lõpetamist soovitati tal end Minskisse näitama minna. „Astusin balletikooli 15aastaselt.“ „Nagu [Rudolf] Nurejev,“ naerab Alena. „Ma muidugi ei tooks sellist paralleeli, sest Nurejev on Nurejev. Aga jah, professionaalselt hakkasin balletiga tegelema küllaltki hilja. Mulle öeldi alguses, et ega see kuskile enam ei vii,“ jääb Denis tagasihoidlikuks. „Ei usutud, et Denis suudab hakkama saada. Aga nüüd tantsib ta printsina kõige raskemas
klassikalises balletis!“ põrutab Alena ega lase Denisil end pisendada.
Alena on pärit Minskist 25 kilomeetri kaugusel olevast „tillukesest külast“, kus polnud Alena sõnul just kuigi palju valikuid. Võib-olla seepärast soovitasidki õpetajad Alena vanematel ta pealinna koreograafi akooli katsetele viia. Tagantjärgi meenub talle, et teine valik oleks olnud sport, näiteks kergejõustik. Alena oli katsetel teistest väiksem ja õblukesem. Kui päris viimases voorus hakati vastuvõtmise otsuseid langetama, tekkis komisjonil küsimus, kas tal ikka on eeldusi piisavalt kasvada. „Konkurss oli 20 inimest kohale ja neil oli võimalusi palju, keda võtta. Vahetult enne otsustamist paluti mu vanematel püsti tõusta. Mu isa on kaks meetrit pikk ja kui ta siis tõusis, öeldi kohe, et kõik on hästi. Tagasi vaadates on huvitav mõelda, kuidas saatus asju juhib. Kui vanemad poleks katseid vaatama tulnud, ei oleks mind võib-olla valitud,“ räägib Alena.

Kas õnnelik või õnnetu lõpp?

Praegu üritavad Alena vanemad igaks tütre esietenduseks Eestisse tulla. „See on nii tore, kui nad tulevad ja saavad minu üle uhkust tunda.“ Alena paistab ka neistki Eesti fänne tegevat, sest kohtumise ajaks on ta oma vanemad saatnud Haapsalusse mudaravi nautima. Ka Denisi vanematel on plaan tulla „Luikede järve“ esietendust vaatama, ehkki nende teekond Eestisse on pikem. Selge on see, et on, mida oodata. Kasvõi seda, mismoodi lugu lõpeb. Alena ja Denisiga kohtumise ajal polnud proovid veel lõppfaasi jõudnud ning ka nemad ei teadnud, milline saatus luigeprintsessi ja printsi lõpuks ootab. On lavastusi, kus peategelased jäävad õnnelikult kokku, on neid, kus traagiliselt hukkuvad. Kui see oleks Alena ja Denisi valida, siis siin lähevad nende eelistused lahku. „Mina valiksin õnneliku lõpu, ei teagi miks,“ ütleb Alena, kuigi lisab, et kui armastus võidab, pole tähtis, mis kujul täpselt. Denisi eelistuseks on originaallibretole lähedane lõpp, kus asjaosalised armastuse tõttu hukkuvad. „Miks mitte, muidu läheks liiga magusaks.“

Artikkel ilmus 1. aprillil ajakirjas Estoonlane. Ajakirja veebiversiooni saab lugeda SIIN.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.