Esileht

„Aida“ – põnev, selge ja liigutav lugu inimlikest unistustest

14.01.2016 / Stina Vürmer

IMG_4319vv

Maailma ooperilavade tõusev täht lavastaja Tobias Kratzer ja tema pikaagne koostööpartner, mitmete auhindadega pärjatud lavakunstnik Rainer Sellmaier toovad 22. jaanuaril rahvusooperis lavale Verdi meistriteose „Aida“. Põnevate, uuenduslike ja kaasaegsete lahenduste poolest tuntud tiim räägib sellest, miks „Aida“ on oma olemuselt kammerlik teos, mis sobib suurepäraselt Estonia väikesele ja mõnusalt intiimsele lavale ning mida võiks oodata ooperilavastustelt tänapäeva publik.

Tekst: Liina Viru
Foto: Höije Nuuter

Oled sa alati tahtnud lavastajaks saada?

TOBIAS KRATZER: Kummaline küll, aga jah! Pärast seda, kui tavalised lapsepõlveunistused – prügivedaja, kondiiter, keiser – olid taandunud, otsustasin üpris kiiresti, et minust saab ooperilavastaja. Ja ma jäin oma soovile truuks. Mõnda aega mängisin mõttega hakata tegelema käitumisteadustega, aga samas, ega mu praegune töö teatris sellest väga palju ei erinegi.

Oled õppinud fagotti ja mänginud orkestris. Kuidas sai sinust lavakunstnik?

RAINER SELLMAIER: See ei olnud äkkotsus. Mind huvitasid pikka aega võrdselt mõlemad valdkonnad. Mingis mõttes ei ole need ametid üksteisest nii erinevad, kui arvata võiks. Mõlemal juhul püüad muusikale elu anda ja panna publikut teost parimal võimalikult viisil läbi elama, sa kasutad selleks lihtsalt erinevaid vahendeid. Märkasin samas, et iga kord kui orkestris mängisin, huvitas mind rohkem see, mis laval kui see, mis noodis. Professionaaliks saades tuleb alati hetk, kui pead otsustama, mille poole püüdled. Kuigi armastan väga oma tööd lavakunstnikuna, vaatan mõnikord peaproovide ajal orkestrisse ja kadestan fagotimängijat.

Millal sai teie kahene meeskond hoo sisse?

RAINER: Alustasime koos töötamist juba ülikooli ajal ja praeguseks on töö meid viinud maailma eri paikadesse ning suurte väljakutsete juurde. Hea on see, et suudame üksteist ikka veel üllatada.

TOBIAS: Lubasime kunagi, et kui muutume teineteisele tüütuks või hakkame end kordama, siis otsime üksteisele etteheiteid tegemata uued koostööpartnerid. Kuid seda pole õnneks veel juhtunud.

RAINER: Tegelikult on ühine minevik abiks. Ei pea alati päris nullist alustama. Võime arutlema hakata juba üsna edasijõudnud tasemelt. See sarnaneb koos musitseerimisele: kui oled põhitõdedes kokku leppinud, saab juba palju kõrgemal tasandil improviseerima hakata.

Oma sõnadega: millest see ooper räägib?

TOBIAS: See on lugu lihtsast sõdurist Radamésest, kes tahab minna sõtta, et naasta kangelasena. Kuid sõdimine ei ole lihtne töö. Tema fantaasiad kuulsusest, rikkusest ja armastusest (nagu sõjakangelastele vanasti osaks sai) muutuvad lõpus hävitavateks. Samas kui ühiskond tervitab teda vägede uue ülemjuhatajana, muutuvad tema unelmad hiilgusest õudusunenägudeks.

RAINER: See on ka lugu poliitika ja religiooni silmakirjalikkusest. Mõlemad annavad inimestele näilise vabaduse ja võimaluse elada oma unelmate elu. Kuid tegelikult hävitavad nad selle, mida on inimestele lubanud.

Palun kirjeldage kolme peategelast – Aida-Radamés-Amneris – oma seisukohast.

TOBIAS: Ilmselt teeb Amneris läbi kõige suurema arengu. Alguses on ta väga enesekindel, ta on pärit tähtsast ja jõukast perekonnast ning armastab meest, kellest peab saama kangelane. Mis võiks viltu minna? Kuid siis laguneb tema maailm koost. Amneris saab teada Radamése salasuhtest Aidaga. Ta peab mõistma, et väljaspool tema kuldset paleed on inimesi, kes kannatavad – maailm on palju julmem kui ta arvas. Ühel hetkel pole enam kasu isegi tema rahast ega ilusast välimusest ning lõpus saab ta teada, et mõnikord tähendab kellegi armastamine tema vabaks andmist.

RAINER: Pärast avamängu ja lühikest dialoogistseeni algab teos Radamése aariaga „Celeste Aida“ („Taevalik Aida“). See on väga huvitav, sest nii ooper kui ka meie lavastus võtavad justkui Radamése seisukoha. Kuid Radamést ei saa 100% usaldada. Ta väidab end olevat Aidasse armunud, kuid enamuse ajast muretseb oma sõdurikuulsuse, mitte armastatu pärast. Tundub, et talle meeldib mõte korraga kangelane ja armuke olemisest. See on vist väga mehelik värk. Sõjast naastes on asjad kõik kiiva kiskunud. Kogetu on meest traumeerinud ja lisaks peab ta otsustama, kes ta tegelikult olla tahab. Ning ehk on kokkuvõttes mehelikum armastuse nimel surra kui au ja kuulsust taga ajada.

TOBIAS: Aida on tõeliselt traagiline tegelaskuju. Mulle tundub, et ta tahab lihtsalt vaenulikus maailmas ellu jääda. Ja ta tahab päästa inimesed, keda armastab: isa Amonasro ning armastatu Radamés. Ta ei ole naiivne, kuid usub utoopiasse, paremasse maailma. Minu jaoks on ta nendest kolmest kõige traagilisem. Sündmuste käigus saab Aidast armastatu ambitsioonide, isa intriigide ja ühiskonna eelarvamuste ohver. Ta jääb oma lootuse juurde paremast tulevikust. Kuid lõpus ei ole pääseteed ja ainus parem tulevik on surm. Mõnes mõttes sarnaneb Aida Lars von Trieri filmide kangelannadega – mida enam ta püüab, seda rohkem kisuvad asjad kiiva.

„Aidat“ peetakse enamasti suurejoonelise grand opéra võrdkujuks. Kuid teie lähtute põhimõttest, et see on väga intiimne ja kammerlik teos. Mis on õige?

TOBIAS: Enamik inimesi teavad võidumarssi ja eeldavad, et kogu ooper kõlab nii. Kuid muusikaliselt on „Aida“ Verdi üks vaiksemaid, intiimsemaid ja lüürilisemaid teoseid. Terve avamängu jooksul vahelduvad piano ja pianissimo eri varjundid, see on üks kõige vähem-pompoossemaid avamänge, mis ta kunagi kirjutanud on. Ja neljas vaatus on põhimõtteliselt üks suur hajumine, sulamine pimendusse (filmiterminoloogias fade-out).

RAINER: On ka mõned suured kooristseenid, kuid dramaturgia seisukohalt ei ole need väga olulised. Kõik konfliktid toimuvad kolme peategelase ja kolme kõrvaltegelase vahel …

TOBIAS: … ja peamiselt duettides! Ooper on peaaegu kammerteos ja meie rõhutame seda oma kujundusega.

 Grove’i muusikaentsüklopeedia ütleb, et „“Aidat“ on peaaegu võimatu lavastada muus keskkonnas kui Egiptus“. Poolt või vastu?

RAINER: Olen täiesti nõus, et „iidne Egiptus“ on selle teose puhul möödapääsmatu kontekst, kuid ehk mitte sel viisil nagu Grove ette kujutab. Meie jaoks ei ole „Aida“ puhul Egiptuse sünonüümideks püramiidid ja Niilus. Verdit ei huvitanud ajaloolise reaalsuse taasloomine. Tema jaoks oli Egiptus, ooperis kujutatav Egiptus, tegelaste probleemide ja ajastu traagika allegooria. Sellest lähtume ka meie.

TOBIAS: Näiteks kehtib see religiooni käistluse kohta antud teoses. Verdi kujutab preestreid, eriti Ramfist, silmakirjaliku ja küünilisena. Tal ei olnud Egiptuse jumalatest sügavaid teadmisi. Rääkides Egiptuse preestritest, viitab ta tegelikult enda ajastu katoliku kirikule ning kritiseerib selle rajanemist võimu ja kuulekuse printsiibile – teema, mida käsitleb väga selgelt ka teistes ooperites, nagu näiteks „Don Carloses“.

RAINER: Üldises mõistes on Egiptus kaugete aegade hiilguse sünonüüm. See on taustaks tegelaste ajatule kangelaslikkusele, mille poole nad Radamésega eesotsas püüdlevad ja mis nad ilmselgelt neelab. Ka selle toome selgelt oma lavastuses välja. Rahvas tervitab Radamése tagasitulekut sõjast Egiptuse stiilis peoga, kuid kui asjad viltu hakkavad minema, muutub kogu pilt nagu õudusunenäos (või muutub õudusunenägu reaalsuseks) ja nende kaasaegsesse maailma tulvab liiva.

Kas tänapäeval ootab publik traditsiooniliselt jutustatud lugusid või fantaasiat kannustavaid uustõlgendusi?

RAINER: Tegelikult ei tea keegi, mida publik täpselt ootab. Usun, et enamik publikust ootab põnevalt jutustatud häid lugusid, mille tegelased on usutavad ja huvitavad, sõltumata sellest, kas lavastus on traditsiooniline või kaasaegne.

Kas eelnev kogemus traditsioonilisest lavastusest on vajalik, et mõista teie tõlgendust?

TOBIAS: Üldse mitte. Vastupidi: paluksin publikul tulla etendusele igasuguste ootusteta. Lugu on põnev, selge ja liigutav. Vähemalt püüdleme sinnapoole.

Mis on teie tulevikuplaanid?

RAINER: Kohe pärast „Aida“ esietendust läheme Nizzasse lavastama veel ühte 19. sajandi suurteost, Meyerbeeri ooperit „Hugenotid“. Ülejäänud hooajal ootavad meid kolm väga erinevat teost: meie esimene koomiline ooper üle pika aja, Rossini „Itaallanna Alžeerias“ Weimaris, varajane Mozarti ooper „Lucio Silla“ Brüsselis ja prantsuse barokkooper Rameau’ sulest, „Zoroastre“, millega teeme debüüdi Berliinis.

TOBIAS: Lisaks nendele projektidele on mul plaanis veidi puhkust võtta. Läheksin meelsasti inkade radadele Peruusse.

Mida tähendab sinu jaoks „Tannhäuseri“ lavastamine 2019. aastal wagneriaanide Mekas Bayreuthis?

TOBIAS: Oleme selle ooperi juba ühes teises teatris 2011. aastal lavale toonud. Seega on suurim väljakutse teistsuguse tõlgenduse leidmine. Hetkel on 2019 kauge tulevik. Kindlasti olen ka ise selleks ajaks hoopis teine inimene.

 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.