Esileht

Teater annab võimaluse olla võlur

05.01.2016 / Stina Vürmer

tuhka_blogi

“Tuhkatriinu” balletilavastuse kogemusest räägivad kostüümikunstnik Gerly Tinn ja dekoratsioonikunstnik Liisi Eelmaa.

„Tuhkatriinu“ toob mõtteisse balliõhustiku, kaunid kleidid ja uhked soengud. Kesleri lavastus pole aga päris traditsiooniline. Millest lähtusite lavakujunduse ja kostüümide loomisel?
Gerly Tinn (G. T.): Võtsin Marina Kesleri pakkumise väga hea meelega vastu, sest see oli minu jaoks ebatraditsiooniline. Olin just Londonis magistriõpingud lõpetanud ja pakatasin uutest ideedest. Mind võlus, et tegemist on modernse lavastusega. Mitte, et ma ei tahaks teha ilusaid patškasid, nägin lihtsalt võimalust luua traditsioonilisest Tuhkatriinu-nägemusest oma versioon. Kesleri lavastus on pakkunud põneva võimaluse katsetada kõike seda, mida Londonis elades endasse kogusin. See on minu kui kunstniku esimene kaastöö balletilavastusele, seega hüppasin vette tundmatus kohas. Balletilavastustele on keeruline kostüüme luua: paberil võid kõik lõpuni valmis mõelda, aga kui kostüümidega tantsida ei saa, siis tuleb teha järeleandmisi ja muudatusi nii lõigetes kui materjalides. Londoni teatrites nähtuga võrreldes on mul vahel tunne, et kostüümiproovides loobutakse liiga paljudest ideedest, ilma et proovitakski nendes riietes tantsida.

Liisi Eelmaa (L. E.): Selles on süüdi ka kiire tempo, mis ei lase riske võtta.

G. T.: Sellest mul ongi väga kahju. Loomulikult oleks tore hakata tegema kostüüme siis, kui sa näed laval valmiskoreograafiat ja tead, kuidas kõik välja näeb. Praegu nokitseb igaüks oma nurgas ja kui see kõik ükskord lavale jõuab, siis tundub mõnikord, et midagi oleks võinud teisiti teha. Peame olema nagu Wilhelm Tell – meie ülesanne on esimese katsega kohe kümnesse tulistada! Vahel tahaks aga välja murda aastakümnete pikkusest traditsioonist asju teha üht või teistmoodi. Võiks ju katsetada midagi täiesti uut! Pean aga ütlema, et tehniline personal on siin täiesti vapustav.

L. E.: Gerly viis mind Marinaga kokku ja kaasas tööprotsessi. Ka minu jaoks on see esimene balletilavastus ja see on olnud keeruline kogemus. Minu jaoks on olnud väga põnev kogu lavastust Marinaga läbi käia, sest ma ei orienteeru kõigis balletimaailma reeglites, eriti muusikas. Ma ei ole kunagi olnud situatsioonis, kus tuleb arvestada muusika iga taktiga – see määrab näiteks, kui palju on aega dekoratsioonivahetuseks. Muusika seab raamid, mida sõnateatris ei ole: ideede teostamine ei sõltu ainult sellest, kas see kellelegi meeldib või ei meeldi, vaid kas seda on võimalik muusikasse lavastada. Oluline on leida kontakt koreograaf-lavastajaga, kelle õlul on niigi suur vastutus. Kujundaja ei saa ainult oma asja ajada.

Mida uut pakub balletilava?
L. E.: Viimasel ajal olen töötanud ebatraditsioonilistes teatrites ja teinud kaasa lavastustes, kus ei ole pidanud mäletama seda, mida koolis õppisin – akse, sofiite… Olen teinud reklaame, kujundanud lavastusi blackboxides… Nüüd olen situatsioonis, kus on vaja ka neid teadmisi, sest siin on heas mõttes vana kooli süsteem.

G. T.: Mina olen varem ka suurele lavale kostüüme teinud. On hea tunne, kui kõik hullud ideed realiseeruvad ja kogu protsessi on põnev jälgida. Kunstnikule on väga suur kompliment, kui õmblejad ütlevad, et tema kostüüme on põnev õmmelda. Põhiliselt olen töötanud stilistina, teinud reklaame, filme, muusikale, eraklientidele riideid… aga teater on mind alati võlunud.

Mis teatri puhul võlub?
G. T.: Miks mõnele meeldib vaniljejäätis? Sest lihtsalt meeldib! See on see, mida oskan ja tahan teha. Teatris on see salapärane miski, võimalus olla võlur. Enne esietendust on teatris eriline lõhn ja on eriline tunne peaproovis üle lava kõndida ja…

Publikuna meeldib mulle teatris kõige rohkem hetk enne etenduse algust, mil orkester häälestab pille. Siis on ootusärev tunne: kohe hakkab peale, kohe hakkab peale! Istusin enne „Fausti“ etendust grimmitoas, sõin oma õuna ja vaatasin, kuidas inimesed grimmi tulevad. Olin nagu laps kommipoes! See on nii põnev!

L. E: Sa näed, kuidas inimesed teevad seda, mida nad armastavad. Teater on nagu mängimine või raamatu lugemine – selles on maagia, mis teeb õnnelikuks. Põhimõtteliselt teeme seda, mida tegime lapsepõlves, ainult et tõsisema näoga ja saame selle eest palka.

Rääkisime sellest, kuidas muusika seab teie tööle ajalised piirid. Kui palju on see teid teie töös inspireerinud?
G. T.: Pigem usaldame Marinat, et see kõik muusikasse sobib!
L. E: Oleme Marinaga väga palju rääkinud sellest, kuidas mingi stseen laheneb või mis antud ajahetkel toimub. Kui draamalavastuste puhul tulevad näitlejad ja lavastaja kokku ning üheskoos vaadatakse, mis sündima hakkab, siis praegu on olnud kõige olulisem dialoog koreograaf-lavastajaga.

tuhka_blogiv3tuhka_blogiv2

Intervjuu tehtud 2012. aastal

“Tuhkatriinu” etendused 8. ja 21. jaanuaril ning 6. veebruaril.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.