Esileht

Kesleri „Tuhkatriinu“ kultiveerib headust

30.12.2015 / Stina Vürmer

Blogi_tuhkatriinu

Oled varasemalt rahvusooperis lavastanud rahvusvahelist tuntust kogunud lühiballetid „Libahunt“ ja „Othello“ [2015 ka täispika balleti „Kratt“, toim.]. „Tuhkatriinu“ on sinu esimene täispikk ballett – räägi selle saamisloost lähemalt.

Ettepanek „Tuhkatriinu“ lavastamiseks tuli rahvusballeti kunstiliselt juhilt Toomas Edurilt. Lavastus sobib kogu perele ja on lahendatud kaasaegses võtmes, kõnetades tänapäeva publikut vahetumalt. Prokofjev kirjutas balleti kolmes vaatuses, kuid lõpuks sündis otsus lavastada see kahevaatuselisena, usaldasin selles osas peadirigendi Vello Pähna nõuandeid ja suuri kogemusi. Usun, et nooremal publikul – ka neil, kes esmakordselt balletti vaatavad – on sellisel kujul seda lihtsam nautida.

 Milline on sinu nägemus tuntud muinasjutust?

Lugu jääb üldjoontes samaks nagu muinasjutuski. Soovin, et publik saalis tunneks, nagu vaataks ta kvaliteetset kaasaegset filmi. Koostöös kunstnike Liisi Eelmaa ja Gerly Tinniga mõtlesime välja baroki- ja rokokoosugemetega kujunduse, millele on lisatud modernseid glamuurseid nüansse. Lavastuses on kesksel kohal idee, et armastus ja noorus ei sõltu piiridest, mida seavad seisus, etikett ja reeglid. Idee kehastuseks on prints, kes vastandub snoobidest õukondlastele ja järgib oma südamehäält. Ka enda seatud raamid võivad osutuda takistuseks: Tuhkatriinule tundub täiesti ebareaalsena, et ta võiks veel pärast balli printsiga kohtuda, sest ta ei pea end printsi vääriliseks. Kuid ka prints peab ületama hirmu võimaluse ees, et pelgalt kinga järgi ta Tuhkatriinut ei leia… Tuleb tegutseda ja mitte alla anda! Kingapaar on üks tervik, nagu yin ja yang – Tuhkatriinu hoidis kinga kui oma armastuse sümbolit alles ja prints tegi sedasama. See alalhoitud tunne viibki nad kokku. Armastust ei tohi alla suruda, seda tuleb hoida ja selle poole püüelda.

Kuidas hindad Prokofjevit heliloojana?

Prokofjev, kui üks vene geeniustest, meeldib mulle väga. Tema ülemaailmselt tuntud balleti „Romeo ja Julia“ muusika on tantsimiseks täiuslik. Koreograafi ja lavastajana lasub mul suur vastutus küündida tema loomingu tasemeni. „Tuhkatriinu“ süžee ei ole traagiline, pigem groteskne ja humoorikas, mis teeb lavastamise mõnes mõttes keeruliseks. On paras pähkel lahendada lugu publikule vastuvõetavalt – lõbusa ja samas maitsekana. Tunnen, et arenen tänu Prokofjevi muusikale, minu jaoks on see adrenaliinirikas väljakutse.

Mis sind ühe lavastuse loomise juures inspireerib? Millist rolli mängib publik lavastaja elukutse juures?

Inspiratsiooniks on eelkõige muusika, mis dikteerib dramaturgia ja annab suurima impulsi. Tunnen muusikaga erilist suhet, see on osa mu hingest. Kui asun tantsijatega töötama, siis toidab see mind edasi: erutun esimestest proovitud sammudest ja sellest, kuidas tantsija neile kaasa elab. See on maagiline ja väga innustav tunne! Mõneti sarnaneb lavastaja elukutse arsti omaga: kui tohter teeb õnnelikuks terveks ravitud patsiendi, siis kunsti abil teeb lavastaja õnnelikuks nii tantsijad kui publiku.

„Libahundi“ ja „Othello“ vastukajast selgus, et mõni stseen pani vaataja lausa nutma. Mulle tundub, et nendel puhkudel on tegemist katarsisega, hinge puhastava elamusega. Igal juhul ei ole minu kunst publikut tuimaks jätnud ja minu eesmärk on täidetud. Kunst mõjutab inimhinge, seeläbi on võimalik inimest ja tema mõttemaailma paremaks muuta. Meie ühiskonnas on pahatihti tendentsiks intrigantide võit, kuid mulle ei tundu moraalselt õige ühtki lavastust sellisel viisil lõpetada. Minu elufilosoofiaks on headuse propageerimine ja seda kõige laiemas plaanis. See tuleb esile ka „Tuhkatriinu“ loos: kui kaks inimest teineteist armastavad, siis on see pühalik tunne, mida peab hoidma. Armastusel pole piire ja selle nimel tuleb võidelda!

thkblgthkblgiblgthkii

Tekst: Triinu Soikmets

Intervjuu on tehtud 2012. aastal

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.