Esileht

Rostislav Gurjev alias hea närv ja külm kõht

18.11.2015 / Stina Vürmer

Untitled-2

Rahvusooper Estonia tähistab ooperilaulja ja pedagoogi Rostislav Gurjevi 70. sünnipäeva 9. detsembril Loewe’ muusikaliga „Minu veetlev leedi“.

Rostislav Gurjev ajakirjale Estoonlane: Ma ei läinud kohe pärast keskkooli lõpetamist muusikat õppima, asusin hoopis Tartusse inglise keelt tudeerima. Õpingute ajal kutsuti mind ülikooli meeskoori ja näiteringi, käisin ja tegin mõlemas kohas kaasa. Teisel kursusel pidin sõjaväkke minema. Hea oli see, et osa ajast õnnestus olla siinsamas Eestimaal. Sõjaväes oli meil ansambel pianisti, tšellomängija, kitarristi ja lauljaga, millega tahtsime minna isetegevusülevaatusele. Olin isa käest ühe noodi küsinud, miski patriootiline laul oli. Laulsime selle isale ette. Alguses ei öelnud ta midagi, aga mõne aja pärast hakkas rääkima, et konservatooriumis avatakse laulmise erialal ettevalmistuskursus. Kui sõjaväest tagasi tulin, õnnestuski mul sellele kursusele pääseda. Tartusse tagasi ma enam ei läinudki.

Olen Estonias 47. hooaega, praegu teen solistina kaasa lavastustes „Minu veetlev leedi“ ja „La traviata“. Estoniasse tulin 1969. aastal, selle aja jooksul olen teinud kokku umbes 200 rolli. Esimesel päeval teatrisse tulles kohtusin uksel kohe isaga (ooperilaulja Viktor Gurjev). Selgus, et ta oli just andnud lahkumisavalduse. Nii et mina tulin ja isa läks. Ma ei olnud üldse teadlik, et ta plaanib ära minna, samuti ei teadnud tema, et ma just sel päeval teatrisse tulen – üllatus oli mõlemapoolne.

1972. aastal andsime Moskvas külalisetendusi, laulsime Puccinit. Tiit Tralla ei saanud ootamatutel põhjustel etendusel laulda. Arne Mikk helistas mulle ja küsis, kas ma saan ülejärgmisel päeval solistina üles astuda. Ma ei olnud seda rolli õppinud, sest olin ju tollal koorilaulja! Esimese hooga helistasin koju isale ja teatasin, et laulan ülehomme solisti. Isa ei öelnud suurt midagi selle peale, aga sõitis etenduse ajaks Moskvasse kohale. Saime siis päev enne etendust dirigent Neeme Järviga klaveri juures kokku ja hakkasime õppima. Etenduse toimumise päeval hoiti publikut pisut kinni, et ma saaksin laval veel liikumist harjutada, ja siis läkski etendus lahti!

Olen aastate jooksul väga palju kolleege n-ö ära päästnud ehk viimasel hetkel rolli sisse hüpanud. Selleks on vaja külma kõhtu ja head närvi, ei tohi paanikasse sattuda, peab endas kindel olema ja sisendama, et saad sellega hakkama.

Tekst: Kati Käpp
Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.