Blogi uudis

Kristiane Kaiser – romantiline Arabella Viinist

12.11.2015 / Stina Vürmer

k_kaiser

Viini Volksoperi solistile Kristiane Kaiserile on Straussi ooperi „Arabella“ kontsertversioonis Estonia lavale tulek esmakordne kohtumine nii nimirolli kui ka Eestiga. Ülikoolis esialgu hoopis matemaatikaõpingutega alustanud lauljanna jõudis aga lõpuks sinna, kuhu süda teda tegelikult kutsus – muusika juurde.

Kavalehel on Teie kohta üksjagu infot, kuid kuidas Te ise end eesti muusikasõpradele tutvustaksite?
Olen läbi ja lõhki viinlanna: selles kaunis linnas sündinud, üles kasvanud, saanud muusikahariduse, elan ja töötan selles võluvas linnas.

Kuidas Te Arabella rolli juurde jõudsite, seekord Tallinnas, tõsi küll, kõlab selle kontsertettekanne?
See lihtsalt pidi nii juhtuma, sest Arabella on samuti viinlanna! Tegelikult juhtus see aga nii, et laulsin koos Roman Sadnikuga, kes samuti Tallinnas lavale tuleb, Richard Straussi „Feuersnotis“ ja ta soovitas mind pärast seda kui külalissolisti Estoniale. Olen väga põnevil, mis mind Tallinnas ees ootab, sest see pole mitte ainult minu esimene koostöö teie rahvusooperiga vaid ka üldse esimene külaskäik Eestisse.

Olles sündinud maailma muusikapealinnas, mida me Viini puhul võime ju julgesti öelda, polnudki vist eriti palju valikuid, mida õppida või …?
Oo, jaa! Viinis toimub alati midagi – ei möödu päevagi, mil siin midagi põnevat ei toimuks. Kuid mis minusse puutub, siis tegelikult alustasin kõrgkoolis hoopis matemaatika erialal, õppisin ühe aasta ja sain aru, et see siiski pole minu jaoks. Kuigi meie peres on tugev muusikaanne, on mitmeid hobimuusikuid, olen mina esimene, kellest on saanud professionaalne muusik. Alustasin õpinguid Salzburgis Mozarteumis, hiljem tulin tagasi Viini ja jätkasin õpinguid oma armsa õpetaja Margarita Lilova lauluklassis. Olen väga tänulik saatusele, mis andis mulle pärast mitut aastat külalissolistina esinemist võimaluse leida endale lõpuks Viini Volksoperi näol koduteater. Mulle on muusikaliselt väga südamelähedane kogu Viini koolkond, see on muusikaline keskkond, milles ma olen üles kasvanud. Sama võin öelda Hugo von Hofmannsthali (ooperi „Arabella“ libretist) tekstide kohta – ma mõistan ja tunnetan iga selle rida, see on väga „viinilik“.

„Arabella“ kõlab Estonia laval esmakordselt, tutvustage oma lavakuju: milline naine on Arabella?
Ta usub, et leiab endale elus õige mehe ja et tal on selle mehe äratundmiseks n-ö hea nina. Ning kuigi elu pole siiski nii ühene ja lihtne, leiab ta lõpuks otsitud ideaalmehe. Arabella ei kaota pead ja jääb iseendaks – see joon meeldib mulle Arabella puhul väga.

Kuidas hindate Arabella rolli vokaaltehniliselt: on see puhas rõõm ja lust või on selle mängulisuse taga tegelikult suur pingutus?
Laulan seda rolli esmakordselt, seega ütlen ausalt: ma ei tea! Pean selle esmalt tervikuna läbi laulma ja eks siis selgub. Pean algusest lõpuni laval olema, mis tähendab suurt vokaaltehnilist, füüsilist ja emotsionaalset vastupidamist. Seega on see väljakutse igal juhul. Strauss pole nii lihtne, kui see lavalt paistab. Kes on Straussi laulnud, teab, et mängleva kerguse taga on üksjagu vokaaltehnilist akrobaatikat.

Kuid terve muusika-, sealhulgas ooperimaailm, on täis väljakutseid: konkurents on suur ja kõiki neid kolme aspekti peavad lauljad tänapäeval 24/7 filigraanselt valitsema.
Absoluutselt! Olen laval olnud juba kuusteist aastat ja ma näen kui palju on muutunud selle ajaga. Ma arvan, et uutel lauljatel on järjest keerulisem läbi murda, see on küll tõsi. Kuid üldse on tööd raskem leida, sest majanduslik olukord on löönud käärid ka teatrite ja ooperimajade rahakotti, ning „näksitakse“ siit ja sealt – kõik see jätab jälje kogu lavastusele ja ka inimestele.

Kuidas säilitada selle kõige juures usk kunstiideaalidesse?
Seda polegi nii kerge sõnadesse panna. Kui oled juba kogenud laulja, siis näed asju kindlasti pisut teistmoodi kui algajad. Oled muutunud rahulikumaks, võtad asju tasakaalukamalt. Mul on olnud tohutult õnne, et olen laulnud nii paljusid huvitavaid rolle. Võin isegi öelda, et olen pea kõiki oma unistuste partiisid esitanud. Viimase kahe aasta jooksul tegin oma esimese Cio-Cio-sani (Puccini „Madama Butterfly“), Marschallini (Straussi „Roosikavaler“), Mimí Puccini „Boheemis“, Liu „Turandotis“ ja Violetta Verdi „La traviatas“. Ma ei saa kaevata, need on igale sopranile unistuste rollid.

Kuidas näeb välja elu Volksoperis?
Meie repertuaaris on väga tähtsal kohal operett, julgen öelda, et oleme maailma operetiteater nr 1. Ka mina alustasin siin operetirollidega, kuid meie praegune suund on järjest tõsisem maailmaklassika, nagu näiteks Puccini „Turandot“, mille suudame täiesti oma lauljatega lavale tuua. Meil on ka väga tugev Mozarti ooperite esitamise traditsioon ja erinevalt Viini Staatsoperist, esitame neid saksa keeles. Repertuaar on väga avar: operetid, ooperid, muusikalid, balletid.

Milline tegelane lauldud rollidest peegeldab Teie enda elu või hingeseisundit hetkel kõige paremini?
Ilmselt nimiroll Dvořáki „Russalkas“ – tunnen temaga tõelist hingesugulust. Mulle meeldib ka see lugu ise. Kuid väga meeldib ka Violetta roll.

Kas selliste dramaatiliste rollide puhul nagu Violetta, kus vaatajal on ooperi lõpuks taskurätt märg, on teil endal kerge või raske emotsioone vaos hoida?
Verdit ei ole üldse lihtne laulda, tema teosed nõuavad väga head hääle valitsemist, seal pole emotsioonidele ruumi, sa ei tohi loole emotsionaalselt alla vanduda, vaid pead seda ise ikka valitsema. Samas, kirge peab olema, ilma ei saa.

Kui kaua võtab aega ühest sellisest rollist n-ö välja tulemine?
Peate alustuseks hoopis küsima: kuidas rolli sisse saada. (Naerab). Ma tunnistan, et elu ja keskkond, milles me elame, jääb järjest kaugemale sellest ajastust, millest räägivad ooperid ja operetid, ning sellesse ajastusse kõigi oma toimetuste ja elu virr-varri keskelt „sisse hüpata“ polegi nii kerge, see nõuab aega ja keskendumist. Samamoodi võtab aega sellest kaugest maailmast välja tulemine.

Ja lõpetuseks – mis Viinis uudist?
Viinis on kogu aeg midagi toimumas! Alustuseks tulge Volksoperisse. Ise käin vabal ajal meeleldi Viini Staatsoperis ja Musiekvereinis kontsertidel. Viinis toimub nii palju ja siin on tõesti väga eriline atmosfäär, mis soosib kuidagi eriliselt ka muusikat.

Kas olete oma kolleegi Annely Peeboga rivaalid või sõbrad?
Oleme väga head kolleegid ja meie vahel pole mingit rivaliteeti, ka sellepärast, et oleme erinevates häälerühmades: Annely on metsosopran, mina sopran.

Tekst: Riina Luik
Foto: Werner Mokesch

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.