Esileht

Nalja peab saama, muidu mina ei mängi!

02.11.2015 / Stina Vürmer

blogi_karlsson

Ja nalja saab! Esmakordselt tuuakse Rahvusooper Estonia ajaloos lavalaudadele Astrid Lindgreni ainetel valminud muusikal „Karlsson katuselt“. Helilooja Tauno Aints ja libretist Wimberg on andnud värvikatele tegelastele võimaluse teha kärtsu ja mürtsu, saab pauku ja on lendamist ning sügavalt hinge puudutavaid helli hetki.

Küsisime Karlssoni ja Majasoku osatäitjatelt, millised on nende enda lapsepõlvemälestused
Karlssoni loost ning kuidas näevad nad seda nüüd, täiskasvanuna laval mängides.

Kuhu sa paigutaksid oma lapsepõlve lemmikraamatute seas Astrid Lindgreni Karlssoni ja Väikevenna lood?
René Soom (Karlsson): Minu lapsepõlve lemmikraamatute seas oli koguni kolm Lindgreni raamatut: „Karlsson katuselt“, „Bullerby lapsed“ ja „Pipi Pikksukk“. Lemmikute hulgas oli ka eesti autorite raamatuid nagu Eno Raua „Naksitrallid“. Aga vaieldamatult tänu toona tehtud multifilmile ja hilisemale Noorsooteatri lavastusele on Karlssonil olnud minu jaoks alati tähtis koht. Nagu enamik väikesi lapsi, samastasin ka mina end Väikevennaga ja kes siis ei tahaks lapsena endale päris oma koera või sõpra, kes viib sind lendama.
Sepo Seeman (Karlsson): Karlssoni lood on kindlasti esikümne, võib-olla isegi esiviisiku seas. Üks asi on raamat, kuid väga mõjutas mind ka nõukaaegne multifilm, mis visualiseeris need väga värvikad tegelaskujud ja lõi selged stereotüübid.
Juuli Lill (Majasokk): Kui olin väike, siis ma tegelikult lugeda ei armastanud, sest mulle luges isa õhtuti raamatuid ette ja tegi seda nii hästi ja ilmekalt, et minu enda lugemistempo ja haaramisvõime jäi sellele kõvasti alla. Kuid üks minu lemmikutest kümnete raamatute seas oli kindlasti „Karlsson katuselt“.
Kaire Vilgats (Majasokk): Pean tunnistama, et kuidagi läks nii, et lugesin seda raamatut alles täiskasvanuna, kui tegime seda lavastust Nukuteatris. Küll aga olin näinud telest Karlssoni lugusid ja nõukaaegset multifilmi, mis mulle väga meeldis ja ma armastan seda praegugi YouTube’ist vaadata
(naerab).

On sul raamatus lemmikkoht, mis ka nüüd oma rolli tehes toredat äratundmist tekitab?
René Soom: See koht, kus Väikevend esimest korda Karlssonile katusele külla läheb, kuidas Karlsson haigeks jääb ja Väikevend tema eest hoolitseb ja ka kohtumine röövlite Ville ja Rullega oli põnev. Ning muidugi Majasokk, kes on eriti värvikas kuju!
Sepo Seeman: Võib-olla koera majja võtmine. Milline pettumus – milleks koer, kui Väikevennal on selline semu!
Juuli Lill: Mul on raamatust eriti eredalt meeles üks koht, kus Majasokk väga kiivalt neid lihapalle valvas, see kadedus oli mulle lapsena tunduvalt arusaamatum kui see, et Karlsson lendas. Minu lapsepõlve fantaasiamaailm oli niisama pöörane ja sellepärast tundus mulle Karlsson täiesti normaalne, loomulik ja tore!
Kaire Vilgats: Mulle meeldib väga lavastajapoolne näitlejate valik ja see lugu on ka dramaturgiliselt väga kenasti kokku kirjutatud ja muidugi on Tauno Aints suutnud lauludega luua väga tabavad ja dünaamilised karakterid.

Kuidas sa leidsid n-ö võtme Karlssoni/Majasoku tegelaskuju lahendamiseks ja mis sind aitas?
René Soom: (Naerab) Esimene mõte, kui mulle seda rolli pakuti oli, et kas ma tõesti olen juba nii palju kilosid juurde võtnud, et minust ongi saanud„parajalt paks mees oma parimais aastais“ aga ma arvan, et tegelikult on see toredaks vahelduseks kõigile teistele rollidele, mida ma igapäevaselt mängin. Kohe, kui ma hakkasin partituuri ja tekstiraamatuga tööle, tekkisid esimesed mõtted, kuidas seda rolli võiks lahendada. Ega ülemäära mõelda pole vaja, sest tegu on žanriliselt hästi täpse ja ajastutruu tükiga. Lavastaja Ain Mäeots ütles meile esimeses proovis, et „otsige see loom endas üles ja hakake teda vaikselt lahti laskma“. Arvan, et see on selline roll, kus pigem tuleb end tüki käigus pisut tagasi hoida, et mitte üle mängida.
Sepo Seeman: Muide, ma olen mänginud Pärnu Endlas ka Majasokku, see oli päris raju! Estonias mängin seekord Karlssonit. Veel ei ole ma seda rolli enda jaoks lõplikult ära lahendanud. Eks ta üks selline veidi süüdimatu ja muretu sigaduste kokku keeraja ole … (naerab). See joon on meis kõigis mingil määral olemas, aga seda taunitakse ja see pole kombekas. Aegajalt saab see omadus meis aga võitu ja
see teebki elu huvitavaks.
Juuli Lill: Olen selline näitlejatüüp, kellele meeldib minna proovi n-ö puhta lehena: ma ei valmista mitte midagi ette, sest minu jaoks on kohutav, kui ma olen oma karakteri juba ette valmis mõelnud ja läbi töötanud, kõik emotsioonid ja vimkad juurde lisanud ja siis ütleb lavastaja, et oot, see tegelane
peab olema hoopis teistsugune. Lavastaja andis meile oma tegelaskuju suhtes täiesti vabad käed ja mina võtsin kasutusele ka üht-teist oma eelmisest naistegelaskujust. Proua Sokk pole ju tegelikult üldse paha ja kuri inimene, ainult et tal on paljudest maailma asjadest, sealhulgas laste kasvatamisest ja sellest kuidas asjad peavad olema, väga selge ja konkreetne nägemus. Lapsi ta, tõsi küll, eriti ei armastanud– need muutuvad talle vastuvõetavaks alles siis, kui nendega saab juba n-ö inimese moodi rääkida.
Kaire Vilgats: Õppisin näiteks Majasoku laulu juba pähe, et rolli paremini sisse elada. Ma ei taha võtta eeskujuks kellegi teise ega ka mitte enda Nukuteatris loodud Majasoku versiooni, vaid luua täiesti uus tegelaskuju, leida selles karakteris teisi varjundeid. Iir Hermeliin on teinud väga põnevad kostüümilahendused ja lavakujunduse, mis annavad mänguruumi juurde.

Kas sinus endas on ka mingeid Karlssoni/Majasoku iseloomujooni, mida laval „lahti lasta“ või mängida?
René Soom: Kindlasti on, kuid lavatükis tuleb neid võimendada. Nii eksalteeritud tüübiks, nagu Karlsson ma ennast siiski ei pea (naerab). Karlsson võib olla ülisõbralik ja -hoolitsev ning vahel ka kohutavalt ebasõbralik ja egoistlik, kuid ta ei taha kunagi kellelegi halba.
Sepo Seeman: Mulle meeldiks Karlssoni suguse tüübiga samastuda, kuid päris „süüdimatu käki-keeraja“ ma elus ei ole (naerab). Väikeseid vimkasid ja tempe on tehtud küll ja veel ning mida kaugemale ajalukku need jäävad, seda vahvamad tunduvad. Kindlasti on Karlsson minu silmis kolme pluss-märgiga tegelane, kelle kohta võib öelda nagu Pipi, et kui süda on õiges kohas ja lööb nagu vaja, siis pole midagi karta. Headus ongi minu meelest Lindgreni lugude läbiv teema.
Juuli Lill: Mind seob Majasokuga see, et ka mind ei tõmba vastupandamatult väikelaste poole, ja kuigi mul on endal kaks üliarmsat last, ei ole ma nendega kunagi titekeeli pudistanud. On asju, mida mul on tõesti kerge enda pealt kopeerida: Sokk on konkreetne daam, kes arvab, et lapsed on vajalikud, tore
et nad olemas on, neid tuleb kasvatada ja aidata neil ühiskonda sulanduda. Ta pole ju tegelikult südames külm, ka tal on omad lembehetked, aga: reeglid tuleb paika panna! Ma arvan samamoodi, et reeglid aitavad lapsel paremini kasvada kui vabakasvatuslik kõikelubavus.
Kaire Vilgats: Võib-olla kannatamatus, kui laps minu tähelepanu vajab ja ma olen parasjagu väga hõivatud – Majasokk muutub ka siis pisut tõredaks… Pean endale aeg-ajalt meelde tuletama, et lapsel on mind ja minu tähelepanu vaja ning ma pean selle aja leidma.

Aga kas pauku ja nalja ikka saab?
René Soom: Loomulikult saab, ja Karlsson pannakse lendama ka!
Juuli Lill: Proovides kogetu põhjal on see Majasoku ja onu Juliuse liin – see on midagi toredat ning toob välja Majasoku inimliku ja sooja poole. Onu Julius on ju padu-veidrik, kuid ometi võidab ta range proua Soku südame.
Sepo Seeman: Kärts-mürts-lendamine-ja-pauk on juba loosse nii tugevalt sisse kirjutatud, et neist ei saa üle ega ümber. Lavastaja lähenemine on selline, et see pole mingi ninnunännu lastetükk, vaid lugu lihast ja luust inimestest, kes on ütleme, keskmisest tunduvalt värvikamad kujud.
Kaire Vilgats: Tükis saab nii palju nalja, esimestes proovides me ainult naersime! Sinna on juba nii
palju lusti ja nalja sisse kirjutatud, kuid kindlasti keerame veel vunki peale ka! (Naerab). Ma loodan, et seda nalja jätkub loo lõpuni.

On sul juba ka tükis oma lemmikkoht, kus saad „täiega panna“, mida sa juba ette naudid?
René Soom: Usun, et tegelikult on kogu tükk selline. Esmalugemisel ei pruugi kõik kohad nii naljakad tunduda, kuid kindlasti on üheks nauditavaks stseeniks Väikevenna külaskäik Karlssoni juurde. Emotsioonide ja meeleolude vaheldumine on kogu tükis väga intensiivne. Ja loomulikult kõik need Karlssoni lendamised!
Sepo Seeman: See lemmikkoht algab esimesest hetkest laval ja lõpeb viimase lausega.
Juuli Lill: See võib küll veel etenduse jooksul muutuda, kuid praegu tundub, et see on Majasoku soolo – Tauno Aintsi loodud imekaunis „muusikaline põrutus“, mis räägib korrast ja sellest, kuidas maailm peaks tema arvates funktsioneerima. See on väga tore ja emotsionaalselt kirgastav.
Kaire Vilgats: Ma olen selline „laia pintslitõmbega“ näitleja ja mulle meeldivad eelkõige ootamatud olukorrad, emotsioonide vaheldumine: ehmumine, üllatus jne, kus läheb käiku kogu mänguarsenal.

Mis on sinu arvates „Karlssoni“ sõnum tänastele, hoopis teistes oludes, võimaluste ja muutunud väärtuste keskel üles kasvanud lastele?
René Soom: Mina olen lootusetu optimist ja usun headusesse ning headuse võitu. Arvan, et inimesed ei tohiks loobuda unistamisest ega ka lootusest, et headus võidab. Ma väga loodan, et selline tore sõbra-kuju nagu Karlsson, võiks meil kõigil olemas olla, hoolimata sellest, et sellist propelleriga tüüpi
kusagil katusekambris ei saa ju kainelt võttes olemas olla …
Sepo Seeman: Selle lavastuse sisse on hoolimata selle tempokusest pikitud paljud põhitõed, mis võiksid minu arvates olla laste kasvamise ja kasvatamise aluseks ning mis jäävad muutumatuks
läbi aegade.
Juuli Lill: Fantaasia! Fantaasia! Fantaasia! Ole endaga, võta aega, et mõelda, unistada, fantaseerida.
Tänapäeva lastel on seda aega nii vähe, võib-olla ainult õhtul enne magamaminekut. Kuid loodus on meile andnud võime fantaseerida! See on ehk isegi sõnum lastevanematele – see võib olla võtmeks, et ära hoida tänapäeva laste seas juba laialdaselt levima hakanud depressiivsust. Fantaseerimine on võti
antistressile ja stressivabale elule.
Kaire Vilgats: Kasvõi seda, et seal saab palju nalja ja minu meelest on tänapäeva lapsed huumori ja nalja „näljas“, aga nad vajavad seda väga. Sõnum, mis sealt kindlasti esile tuleb, on see, et lastele tuleb aega leida. Lapsed on liiga palju oma nutiseadmetes, teleka ja arvuti ees ning oma perega suheldakse silmast-silma järjest vähem. Väikevend on näide sellest, kui kurvaks võib laps muutuda, kui „kõigil on keegi, aga minul pole kedagi“ …

Tekst: Riina Luik, kultuuriajakirjanik
Foto: Mait Jüriado

 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.