Esileht

Lennud Londonisse toimuvad plaanipäraselt : )

20.03.2015 / Ülla Veerg

Noored Londonisse1

20. märtsi hommikul, pärast “Onegini” imelist esietendust, sõitis Toomas Edur Londonisse. Sama teekond on ees Mirel Mesilal ja Stina Aaval, balleti esseekonkursi võitjatel. Auhinnareis on alanud, et kolme päeva jooksul koos Eduriga tutvuda Londoni balletieluga, käia kohtades, kus Toomas Edur ja Age Oks kakskümmend edukat aastat tantsisid. Külastatakse Inglise Rahvusballeti Stuudiot, uudistatakse Londoni Kuningliku Ooperi maja ja vaadatakse samas balletti “Luikede järv”. Grupiga on kaasas Ringvaate reporter ja operaator, et põnev külaskäik jäädvustada. Eesti Rahvusballett tänab Suurbritannia Suursaatkonda Tallinnas, Briti Nõukogu ja AS-i Tallinna Vesi, kelle abiga auhinnareis teoks saab!

Laupäeval, 21. märtsil Londonis

Stina Aava: Hommikul peale chillimist filmisime Royal Albert Halli juures, seejärel läksime Eduri ja Kõrbiga English National Ballet proovidesse. Kohtusime maailma parimate tantsijatega ja ka tippkoreograafidega, kes rääkisid oma salajastest plaanidest. Hiljem siirdusime Royal Opera House’i, kus mänedžer näitas meile kõiki käike, kiropraktikuid ja tantsijaidki. Seejärel hakkas õhtu uhkeim osa. Täna mängiti Royal Opera House’is 1000. korda “Luikede järve”! Sõnuseletamatu! Vaheajal kostitas meid isiklikult direktor Kevin O’Hare, vestlesime ja nautisime erilist peosündmust edasi. Aplausi lõppedes läksime taas lavale, kohtusime printsist peaosatäitja Rupert Pennefatheriga ja jätsime uute tuttavatega hüvasti. Seal see pilt ka sündis. Toomas on absoluutne legend, keda kõik Londonis jumaldavad ja igatsevad tagasi, seetõttu võeti ka meid omaks. Meid on hellitatud nagu printsesse. Kõik tutvused ja vestlused on nii siiralt armsad olnud, meie omade punt klapib ka suurepäraselt. Kindlasti oli meil Mirel Mesilaga elu parim päev! (Tantsime oma valusate jalgadega veel pisut öhe)

Laupäeval pärast Royal Balleti “Luikede järve”

Mirel Mesila: On kõlamas Tšaikovski hingematvalt ilusa “Luikede järve” IV vaatuse No. 29 Scène Finale viimased noodid. Seejärel eesriie laskub ja saalis kajab vali aplaus. Pühin silmist laskunud pisara ja esimene, mida püsti tõustes ütlen, on: “Sellise väikese inimesi jaoks nagu mina, on mul hetkel liiga palju tundeid.”
Ühe külma detsembrikuu õhtul kell 11 kirjutan paaniliselt esseed, et jõuda see kindlasti enne tähtaega valmis. Tore, mul on veel tund aega. Napilt 20 minutit enne keskööd saatsin ära, viimasel hetkel veel kontrollides, kas kõik ikka kriteeriumitele vastab. Sel hetkel ei osanud ma aimatagi, et kuu pärast valitakse see essee Rahvusooper Estonia esseekonkursi “Minu tantsuelamus” noorema vanusegrupi võitjaks, või, veel vähem, et kolme kuu pärast naeratan kaameratele, seistes Toomas Eduri ja Kaie Kõrbiga kõrvuti, peale oma elu parimat päeva. Olles näinud imelisi balletiteatreid nii seest kui väljast, saanud heita pilgu Londoni professionlaasete baleriinide treeningutesse, väriseva häälega küsinud kaamera ees legendaarse Toomas Eduri käest küsimusi ja õhtu lõpuks kätelnud täiesti uskumatute inimestega – alates balletitrupi direktorist kuni Printsi peaosatäitjani välja*, ei suuda see päev tõesti ühegi teisega võistelda. See on lihtsalt neist kõvasti üle.
Brittide külalislahkus, kohtutud tähtsate inimeste lahked sõnad, meie grupi imeline kokkusobivus ja meie kohtlemine, nagu me oleks üks nendest kombineerivad minus sellise tunnete tornaado, mida sõnadesse kuidagi võimalik panna ei ole. Ma olen siiralt õnnelik, et mul selline võimalus avanes ja mind selle vääriliseks peeti.
*(Ma ei pese on paremat kätt nüüd tükk aega)

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.