Blogi uudis

“Onegin” – Estonia kõige kallim ballett

06.02.2015 / Ülla Veerg

onegin_blogi

Täiendatud 4. märtsil // 19. märtsil jõuab vaatajate ette John Cranko “Onegin”- kõige kallim ballett. Kallim võib olla mitmes mõttes, eks? “Onegini” puhul on neid kõige-kõigesid üldse väga palju ja seepärast tegu erakordse sündmusega Estonia balleti ajaloos. Puškini ajatut poeemi teab ilmselt igaüks, seepärast alustame koreograafist. John Cranko, üks tuntumaid nimesid balletimaailmas, oli Stuttgardi balleti asutaja ja kunstiline juht aastatel 1961-73. Cranko terav tantsudramaturgiline vaist ja hea karakteritunnetus panid teda haarama maailmaklassika teoste järele: Puškini „Jevgeni Onegin“ (1965), Shakespeare’i „Romeo ja Julia“ (1962) ja „Tõrksa taltsutus“ (1969) ning Merimée „Carmen“ (1970), mis jõudsid suure menuga lavale ja tegid Stuttgardi Balletist ühe tuntuma teatri maailmas. Tšaikovski muusikale loodud balletti “Onegin” on saatnud edu esietendusest alates, tänapäeval on nõudmine selle järele isegi suurem, kui 70. ja 80. aastatel. 50 aastat tagasi loodud teost tuleb esitada muutmata kujul, esitusõigus antakse pärast trupiga tutvumist ja kindlaks tegemist, et sobivad – nii tehnika kui loomu poolest – tantsijad on olemas. Kuna esitusõigusi nii range ettekirjutuse järgi antakse ja lavastuse autor maailmakuulus, läheb selle väljatoomine üsna kalliks.

1973. aastal 46-aastaselt siitilmast lahkunud Cranko teose toob Eestis lavale Jane Bourne, kes on “Oneginit” lavastanud umbes 50 korda 30 eri teatris. Tema sõnul on tükki kerge jälgida, sest laval toimuv on hästi mõistetav, samas pole kasutatud tavapärast miimika keelt. Võlub puhtus ja lihtsus ning see, et tantsijatele meeldib Cranko koreograafiat esitada. Jane’i sõnul on igal pool maailmas täissaalid tagatud ja publik püsti plaksutamas enne kui eesriie sulgub ja orkester lõpetada jõuab. Kallis ballett, eks ole?

Veel üks kummaline seik – Tšaikovski muusikale loodud “Oneginil” ei ole muusikaliselt midagi ühist Tšaikovski ooperiga “Jevgeni Onegin”, sellest ei ole kasutatud lõikugi. Tõsi küll, John Cranko puutus ooperiga kokku 1952. aastal, mil ta lõi sellele koreograafia Sadler’s Wellsi teatris. Lugu innustas teda niivõrd, et ta pakkus Londoni Kuninglikule Balletile idee teha sellest tantsulavastus. Ettepanekut aga ei võetud vastu ning teos jõudis lavale alles pärast oma trupi loomist Stuttgardis. Kurt-Heinz Stolze arranžeeritud muusika pärineb sellistest teostest nagu klaveripalade tsükkel „Aastaajad“ op. 37b, ooper „Tšerevitški“, avamäng-fantaasia „Romeo ja Julia“, sümfooniline poeem „Francesca da Rimini“ op. 32, sümfooniline ballaad „Vojevood“ jt. Niisiis on võimalus ühel õhtul tutvust teha toreda läbilõikega Tšaikovski käekirjast. Ja seda helilooja juubeliaastal. Kõlab kallilt!

“Onegini” dekoratsioonid ja kostüümid (kunstnik Thomas Mika) on ajastutruud, nii saab laval näha mitmeid tõeseid ja kauneid pilte 19. sajandi lõpu oludest. Kasutatud on originaalseid materjale, mis on ostetud Saksamaalt, Belgiast, Itaalist, Valgevenest, Inglismaalt jm. Miks? Näiteks on korvmööblit Valgevenest odavam osta, see valmib kiiremini ja on sarnasem vajalikule ajastule ja stiilile, kui oleks mujal valmistatu. Või lihtsad asjakesed, nagu tüllide pingutuseks mõeldud kinnitusklambrite otsad – neid lihtsalt polnud Eestis vajaminevas koguses saada ja tuli Itaaliast kiiresti juurde tellida. Lavastuses on kasutatud palju lilli, lilled osteti poole hinnaga siis, kui Eestis oli soodusmüük. Aga jällegi – neid lihtsalt oli Eestis liiga vähe ja osteti Itaaliast juurde. Ka osa mööblitoorikuid on valmistatud Itaalias, need tuunitakse vastavalt kunstniku ettekirjutusele rahvusooperi töökodades.

Kostüümides on kasutatud palju ehedat siidi, siid paneb balletikostüümi laval elama. Kleitides kasutatav siid on spetsiaalselt tantsukleitide jaoks disainitud, see on kahtpidi helklev. Ballistseeni tantsukleitide siid on enne Eestisse jõudmist sõitnud marsruudil Inglismaa-India-Inglismaa. Indiat külastas 220 m materjali selleks, et saada kuldniidiga tikitud! Eestis lihtsalt pole võimsust, et selline hulk materjali tikkida. Ühele ballikleidile läheb 15 m tikitud kangast, kokku on erinevaid kangakihte (tüll, organza, siid) ühes kleidis aga tervelt seitse, ehk 35 m. Ja nendes kleitides tantsitakse balletti! Meeste kostüümideski on kasutatud naturaalseid materjale, puuvillast ja villast kangast. Kokku valmistatakse “Onegini” jaoks 120 kostüümi. Kunstnik teab, mis on ilus, hea, hinnaline ja väärtuslik – see on tal juba viies “Onegin” kujundada.

Last but not least – kõike ülaltoodut arvesse võttes ei ole piletihinnad üldse kallid. Tulge ja vaadake, kuni võimalus on!

Tekst ja fotod: Ülla Veerg

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.