Blogi uudis

Slovjanski lastest

28.01.2015 / Ülla Veerg

Ukraina blogi

Estonia klaveri esitluskontsert Slovjanskis on minevik. Pärast kohtumist sadade Slovjanski inimestega võib kõhklematult öelda, et Eesti ja eestlased olid möödunud nädala kõige kuumem teema. Oma tänu ja armastust eestimaalaste vastu väljendati avameelselt ja siiralt. Isegi rohkem kui klaverit ennast hinnati võib-olla seda, et üks väike rahvas väikesel maal mõtleb hädasolijate peale, mõtleb teistsugusel viisil, osutab pigem psühholoogilist (muusikalist), kui väga praktilist abi ja seda just lastele. Mitmed emad tõid vestlustes välja, et lapsed on selles kriisis kannatanud kõige enam. Kui täiskasvanud suudavad mõistusega võtta varjendis istumise vajadust või ülepeakaela vaid hädavajalike tarvetega mitmeks kuuks kodust põgenemist, siis lapsed ei unusta, nad näevad seda unedes, nad ei mõista miks, nad kardavad edasi. Võib-olla sellepärast slovjanskilased ei räägigi igapäevavestlustes sellest, mis ees võib oodata – seda teemat ei puudutata vabatahtlikult. Parimal juhul ollakse vaid nõus tõstma toosti – ikka rahu nimel, ikka Ukraina eest.

Lahingud puudutasid Slovjanskit valusalt. Hulk hooneid purustati pommitustes ja möödunud suvel saabus aeg, kus piirkond oli elektrita, veeta, sideta – pärast ööde veetmist varjendis pakiti lapsed ja kompsud ning põgeneti läände, kes kuidas. Alles mitme kuu möödudes, kui linn oli vabastatud, tuldi kodudesse tagasi ja alustati vähehaaval igapäevast elu. Nüüd püütaksegi elada just nimelt tavaliselt, igapäevaselt. Käiakse tööl, koolis, poes, muusika- ja kunstitundides. Lastele tahetakse sisendada, et elu läheb edasi, iga päev. Sõjapurustusi on püütud lappida nii kiiresti kui võimalik, paraku meenutavad mitmed lõhutud majad ja tankiroomikutest auklikuks murendatud lumepudrused tänavad koledusi ikkagi. Linnade sissesõitudel on barrikaadid ja kõikide dokumente kontrollitakse. Juba on muide tekkinud ka sõjaturism – tullakse vaatama kannatada saanud piirkondi. Sõja jälgi näeb ka muul moel – vene pankade uste taga seisavad ööd-päevad pikad järjekorrad, sest rahaautomaadid on suletud ja iga päev tuleb seista sabas, et oma pisku väljaantav norm sularaha kätte saada. Mõned seisavad ka Lenini kuju juures, nelgid pihus. Ikka selleks, et olla kindel, ega linnavõimul juhuslikult pähe tule meest teisaldada, nagu räägitakse. Väga suurepärased kiirrongid, mis varem 5-6 korda päevas Kiievist (vahepeatusega Slovjanskis) Donetskisse sõitsid, teevad nüüd vaid ühe reisi päevas eelmise vahepeatuseni – miljonilinna pole neil enam asja. Samas tuli maanteel vastu mikrobuss, otsaees silt Lugansk-Slovjansk! Kohaliku sõnul leitakse ikka tee, kust läbi pääseb : )

Aga jah, lapsed. Nad tunduvad toredad, siirad, rõõmsameelsed, uudishimulikud, nagu lapsed ikka. Kui klaver ja sellega seonduv suudab nende ellu lootust tuua, on kõik õige. Meile pandi kaasa ports joonistusi ja mulle isiklikult üks ukrainakeelne palve tütarlapselt, keda vaevu mõistsin, aga siiski. Nimelt palus ta panna kirikusse küünla tänuks nendele, kes abistasid. Suur aitäh!

Estonia loodab veelgi aidata – on idee võimaldada Eestis muusikat õppida ühel 18aastasel Slovjanski kaunite kunstide kooli väga andekal klaveriõpilasel. On muidki mõtteid. See on aga juba uus teema. Vaadake Slovjanski laste joonistusi ja kuulake kontserti Postimehe kodulehel, see on seal veel saadaval.

Tekst ja fotod: Ülla Veerg

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.