Blogi uudis

Toomas Edur: muinasjutud õpetavad meid elama

14.11.2014 / Liina Viru

tunnuspilt

Intervjuu „Uinuva kaunitari“ koreograafi ja lavastaja Toomas Eduriga.
Tekst: Liina Viru
Fotod: Rünno Lahesoo


Kuidas jõudis „Uinuv kaunitar“ taas teatri repertuaari?
Teatri 100aastase ajaloo jooksul pole neli lavastust sugugi palju. Eesti Rahvusballeti kunstilise juhina püüan muu hulgas lavale tuua uusi versioone armastatud klassikast. Muinasjutud on alati aktuaalsed, sest nad räägivad elust enesest: heast ja halvast, suhestumisest ühiskonna ja üksteisega. „Uinuv kaunitar“ on minu ja Age [Oks] tantsijakarjääris olnud väga oluline. Tegime balleti peaosades kaasa pea kümnes lavastuses maailma eri lavadel ning pälvisime palju tunnustust. Nende hulka kuuluvad nii Maria teatri, Suure Teatri kui inglise teatrite versioonid. Nüüd tahtsingi need kogemused ja mõtted kokku võtta ning tuua lavale see, mida meie publik veel näinud ei ole. On veel üks sümboolne põhjus, miks tuua „Uinuv kaunitar“ lavale just nüüd: 15. jaanuaril 2015 möödub selle esietendusest Maria teatris 125 aastat.

Mille poolest erineb sinu lavastus eelnevaist?
Klassika lavastamisel on kaks võimalust – teha seda traditsioonilises võtmes või täiesti ümber. Minu oma on traditsiooniliselt klassikaline, kuigi mängisime Peter Dochertyga läbi ka teistsuguse versiooni, kus printsess ärkab tänapäevas ja kuhu on segatud annus hullumeelsust. See aga võtaks ära loo muinasjutulisuse. Erinevalt varasematest versioonidest olen loonud keerulisema koreograafia, eriti meestantsijatele. Kõik tugineb Petipa stiilile, kasvades sellest välja.

Kindlasti on minu loomingus ka inglise tantsuruumi mõjutusi. Suured numbrid – polonees, masurka, sarabande – ja duetid on kõik ümber lavastatud. Samuti viimase vaatuse muinasjututegelased Aurora pulmapeol. Tahtsin neist teha päris inimesed ja tuua nad publikule lähemale. Neist on saanud printsi sõbrad, kes on noorpaari auks korraldanud maskiballi. Seega on Punamütsikese ja Hundi, Kassikeste, Tuhkatriinu ja printsi tantsitud variatsioonid täiesti uued. Püüdsin ka massistseenid põnevamaks ja elavamaks muuta.

Millest oled lähtunud nii mahuka originaali lühendamisel?
Ballettide lühendamisel on enamasti halb maine – kõik koreograafid lõikavad omatahtsi siit ja sealt ning nõnda kaob muusikalise dramaturgia ühtsus. Meie lavastuses on muusikat, mis ei ole varasemates Estonia versioonides kõlanud. Näiteks Entracte II vaatuse metsapildis, kus Aurora ja Désiré romantilist duetti saadab imekaunis viiulisoolo. Frederick Ashton oli esimene, kes seda muusikat lavastas. Võib-olla loo jutustamise seisukohast ei olegi see oluline, kuid muusika on nii kaunis, et patt oleks seda välja jätta. Tahan tänada Vello Pähna, kes on minu lavastusliku nägemusega arvestades aidanud säilitada Tšaikovski muusikalist loogikat – see on nagu juveel, mida tuleb väga ettevaatlikult lihvida.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.