Esileht

Das Opernglas – portreelugu Lauri Vasarast

08.05.2014 / Liina Viru

2

Aasta lavastuse 2014 tiitli pälvinud „Tannhäuser“ on meie laval taas 31. mail ja 5. juunil! Nimiosas Ivar Gilhuus Norrast, Elisabethina on laval Heli Veskus ja Wolframina kauaoodatud Lauri Vasar, kes praegu on Hamburgi Riigiooperi solist.

Pakume lugeda 2012. aasta aprillis Das Opernglasis ilmunud portreelugu Lauri Vasarast.
Portreefotod: Bernd Uhlig
Lavastuse fotod: Monika Rittershaus, allikas http://lauri-vasar.com/

EIN TOLLES GEFÜHL – TORE TUNNE 

Edukas karjääri algus oluliste partiidega suurtes ooperimajades. Miks laulja siiski püsilepingu ja Hamburgi kasuks otsustas, selgitas ta Söhnke Martensile.

Aprilli alguses laulate Lescaut’d Hamburgi Riigiooperi värskes „Manon Lescaut’“ lavastuses. Teie repertuaar hõlmab küll väga paljusid erinevaid partiisid, kuid itaalia ooperirepertuaariga olete siiani tagasihoidlik olnud. Kas tulevikus on rohkem Puccini ja Verdi rolle oodata?

Siiani olen end meelega suurtest itaalia partiidest eemale hoidnud. Mitte hirmust, pigem austusest. Tänaseks leidub vaid üksikuid unistuste rolle, mida ma baritonina veel laulnud ei ole. See on tõeliselt tore tunne. Pärast eelmise aasta septembris Zürichis esitatud Kovaljovi rolli Šostakovitši „Ninas“ tulid paljud inimesed minu juurde ja rääkisid, et minu hääl liigub täielikult itaalia ooperi poole. Aga selle väite tõestamisega kavatsen ma tegeleda väga rahulikult. Simon Boccanegra oleks näiteks üks partii, mida ma ääretult hea meelega laulaksin.
Minu hääl on just viimastel aastatel edasi arenenud. Selle peale saan ja kavatsen nüüd edasist üles ehitada. Keeruline saksa aines – ka see oleks tulevikus minu unistus. Bel canto repertuaaris on baritonirollid kahjuks üsna pealiskaudsed. Mina vajan tegelasi, kes on laval arengus ja elavad läbi rohkelt emotsioone. Rollid, mis seda ei paku, mind väga ei puuduta.

Te tulete musikaalsest perest ja see, kui ma ei eksi, käib kõigi liikmete kohta.

Muusika on minu peres alati olulist rolli mänginud, ja teeb seda tänaseni. Minu isa oli Eestis, Nõukogude Liidus ja ka Soomes üsna tuntud operetitenor. Minu ema on pianist ja kontsertmeister ning nüüdseks üle 40 aasta tegev Rahvusooper Estonias. Minu emapoolne vanaisa oli kangelastenor ja ka tema naisel oli muusikaalane haridus – ta oli pikka aega tegev ooperikooris…
Juba väikese lapsena olin ma ooperimajas proovides kaasas. Kuna olin väga vaikselt, tohtisin aeg-ajalt koguni taburetilt dirigendi ja esimese viiuli vahel laval toimuvat jälgida. Selle tulemusena läksin viieaastaselt ema juurde ja ütlesin, et tahan ilmtingimata viiulit õppida. Hiljem, muusikaakadeemias vahetasin viiuli vioola vastu.

Mis juhtus, et te hiljem siiski laulmise kasuks otsustasite?

Klassikaline laul pole mulle kunagi võõras olnud. Kuna ma lapsena pidevalt ooperimajas ringi tatsasin, polnud tee lavale kuigi pikk. Nii tegin nooruses kaasa paljudes muusikalides. Kuid süda jäi siiski viiuli juurde. Pärast häälemurret ma mõnda aega ei laulnud ning alles hiljem liitusin kooriga. Mu hääl on alati olnud jõuline ja massist välja kuulda. Niisiis teenisin esialgu viiuldajana kammerorkestris veidi raha. Õpingute ajal mõtlesin üha sagedamini: see ei saa olla veel kõik.
Ühel perekondlikul pidulikul üritusel küsis üks baritonist perekonnatuttav, kuidas siis laulmisega oleks. Võtsin temalt mõned tunnid, mille peale tema arvas, et oleks raiskamine, kui ma oma hääle välja arendamata jätaksin. Võtsin seda nõu kuulda ning käisin akadeemias ette laulmas. Üllatuslikult tohtisin kohe esimesest õppeaastast üle hüpata, alguses ei osutunud see just kõige paremaks otsuseks. Õppisin esialgu laulmist paralleelselt vioolaga, aga mingil hetkel osutus topeltkoormus minu jaoks paljuks ja otsustasin selle kasuks, mis oli hingelähedasem: laulmine.

Pärast stuudiumi Eestis täiendasite end Salzburgi Mozarteumis. Milliseid erinevusi hariduses oskate välja tuua?

Oma Salzburgi õpingute jooksul nägin ja kogesin, mida Austria kõrgkoolide tudengid oskama peavad. Sellest tulenevalt võin öelda, et puhtalt muusikaline alusharidus on Eestis oluliselt põhjalikum. Mis puudutab alusharidusega seotud näitlemisõpetust, siis see on Austrias oluliselt eesrindlikumalt esindatud. Selles vallas arendati ja suunati meid palju rohkem. Salzburgis õppisin päris ooperieriala, mille käigus sain proovida juba lavarolle orkestrisaatega.

1999. aastal omandasite Mozarteumis kõrghariduse ja 2002. aastal liitusite Linzi Landesteatri trupiga. Kuidas möödus aeg lõpetamise ja püsilepingu vahel?

Tol ajal laulsin ette paljudes Austria ja Saksamaa agentuurides ja tõepoolest pakuti mulle ka igal pool kohta. Aga see ei tähenda veel mitte midagi. Minu nime küll teati, aga midagi õieti ei juhtunud. Põhiliselt saadeti mind ettelaulmistele, enamasti Saksamaale. Juba siis oli mul tugev intuitsioon mulle sobivate ja mittesobivate partiide suhtes. Mul oli tunne, et minu valikuid ja repertuaari tahetakse tugevasti mingis kindlas suunas juhtida. See viis aga lõpuks olukorrani, kus pidin paljudele pakkumistele ära ütlema. Näiteks ei tahtnud ma oma esimese lepinguga alustada Verdi partiist – see oleks olnud täiesti ebakohane.
Aeg Linzis oli hea ja õpetlik periood. Mind edutati, sain imelisi ülesandeid ja laulda tegelasi ooperites, mis vaid minu pärast mängukavva lisati. Monteverdi „Orpheus“ oli üks selline lavastus. Selle partii eest tunnustati mind 2006. aastal Viini Riigiooperi Eberhard-Wächter medaliga.

Juba Landestheatri perioodil debüteerisite Euroopa suurte ooperimajade lavadel: Salzburg, Madrid, Ateena, Hamburg…

Oma Madridi debüüti ei unusta ma iial. Linzi lepingu ajal tohtisin Salzburgis ette laulmas käia. Paljudele truppidele vaatamata vajas festival Henzi „L’Upupa“ esmaesituseks Al Kasimi rolli jaoks dublanti, tol ajal oli põhilauljaks Matthias Goerne. Õppisin selle keerulise partii väga lühikese ajaga selgeks, aga 2003. aastal siiski asendusena käiku ei läinud. Dieter Dorni lavastus tuli esitusele alles hiljem koostööna Madridi Teatro Realis. Ka seal küsiti minult, kas oleksin nõus asendajana valmis olema. Olin nõus, valmistasin end intensiivselt ette ja tegin kolleegidega proove. Kahjuks polnud mul ainsatki lavaproovi, sest kui need algasid, jõudis härra Goerne tagasi ja võttis osa üle. Sellegipoolest tulin ma iga päev vapralt proovi, vaatasin pealt ja hoidsin oma häält vormis.
Publikuga peaproovi päeval istusin parteris suhteliselt ees. Etendus algas ja kohe pärast teist või kolmandat stseeni härra Goerne enam lavale ei naasnud. Teatati, et ta oli libastunud ja jalga vigastanud. Muutusin närviliseks ja hakkasin higistama; kümme minutit möödusid ja midagi ei toimunud, muutusin üha närvilisemaks. Siis avanes korraga suur uks parteris ja tolleaegne kunstiline juht Emilio Sagi astus minu juurde ja küsis: „Oled sa valmis?“. Vastasin vaid: „Pean ju olema“ ja sealt alates oli mul kümme minutit. Kuna härra Goerne kostüüm mulle ei sobinud, sain ma omapärase asendusriietuse ja kiirustasin ilma grimmita lavale. See oli tõeline ime, et ma sellega hakkama sain. See oli minu võimalus ja ma kasutasin selle ära.

Pärast Linzi lepingut olite lühikest aega tegev Hannoveri Riigiooperi trupis ja seejärel vabakutseline. Hooajast 2009/2010 alates on teil leping Hamburgi Riigiooperiga. Miks teid tõmbab vabakutselise karjääri asemel ikka ja jälle püsilepingu poole?

Olen inimene, kes vajab kodu. Ajal, mil tegutsesin vabakutselisena, pidin ma väga palju ringi reisima. Lõpuks jõudsin tulemuseni, kus ma ei teadnud enam, kuhu ma kuulun. Mind tabas ebakindluse tunne – nagu oleks mul maapind jalge alt ära tõmmatud. Sel ajal kohtasin Simone Youngi, Hambrugi Riigiooperi intendanti. Meie koostöö sujus hästi. Alguses kaalusime külalislepingut, kuid äkitselt pakuti mulle Hamburgi ooperi juures püsilepingut. Nõustusin, kuna kõik minu senised sõlmitud külalislepingud võeti arvesse.

Kas Hamburgi publikul on nüüd võimalus teid kauemaks jääma meelitada?

Usun küll. Jääksin meeleldi Hamburgi. Ja praeguse põhjal tundub, et see ei muutu.

Laulmise kõrval kiidetakse alati ka teie näitlemise intensiivsust. Näiteks Billy Buddi kehastamise eest Deutsche Oper am Rheinis. Selle osa eest esitati teid ka „Fausti“ teatripreemiale.

Hääl on ooperis esikohal, kuid kui ma ooperilauljana lavale astun, on minu jaoks vähemasti sama oluline partiid usutavalt esitada. Püüda tegelaskujusse sisse minna ja sellest võimalikult palju kätte saada. Jevgeni Onegin on selles mõttes üks minu lemmikrolle. Ta teeb läbi arengu üleolevast elumehest täielikult meeleheitel purunenud südamega armastajani. Ja ka „Ninas“ olen ma algusest lõpuni laval arengus. Kovaljovi partiis on ühendatud vihkamine, viha ja kurbus. See on tõepoolest väga kompleksne roll. Siin aitas meeletult koostöö lavastaja Peter Steiniga. Ta näeb lauljaid kui inimesi ja austab meid kunstnikena, mitte ei kohtle meid laval marionettidena.
Armastan vene muusikat. Kasvasin veel Nõukogude Liidu ajal ja ei nautinud tol ajal kübetki vene keele õpetust. Tagasi vaadates olen ma selle õpetuse eest muidugi tänulik, sest vene keele oskuseta poleks ma Kovaljovi partiid iial laulda saanud. Lihtsalt foneetiliselt rolli ette laulmine ei toimiks. Vene muusika liigutab mind väga!

Hamburgi Aribert Reimanni „Leari“ esietendusel laulsite krahv von Glosteri rollis. Helilooja oli proovides isiklikult kohal. Kas ollakse sellises olukorras tagasihoidlikum või teeb helilooja kohalolu mõned asjad ka lihtsamaks?

Kogemus, kus helilooja proovide ajal saalis kaasa elab, oli mul juba Von Henze „L’Upupa“ esietendusel Salzburgis ja tema „Phadera“ lavastusest Berliini Riigiooperis. Hamburgis oli Aribert Reimanni kohalolu siiski abistav. See on ääretult muljetavaldav, mida ta paberile on pannud. Mind paelus ka see, mis toimus orkestriaugus – uskumatu kõlade segu. Eeskätt olime kõik oma partii õppimisega hõivatud, sest orkestrilt pole abi loota. Kuuled vaid klastreid ja ei tea, millal tuleb löök ühele ja kust otsida harmooniaid. Minu absoluutne kuulmine oli seal väga abiks. Teadsin, milliseid toone pidi laulma ja ei pidanud neid kusagilt originaaltooni ümbrusest otsima.

Milline on teie elu väljaspool ooperilava?

Ma ei defineeri oma lauljaelu mitte kui ametit, vaid pigem kui omapärast olekut. Mõtlen sageli, kui ilus see oleks – lahkuda kell 17.00 töölt ja mitte enam ooperilaulja olla. Lihtsalt oma töö büroos sinnapaika jätta. Sest kui ma kuude kaupa suurte partiidega tegelen või uut rolli ette valmistan, siis jään ikkagi alati ooperilauljaks. Eriti hull on asi öösiti, kui voodis olles automaatselt noote ja teksti kordan. Mul on fotograafiline mälu ja olen seega võimeline endale kogu noodipartii korraga ette manama.
Vabal ajal külastan Salzburgis oma tütart ja kohtun seal vanade sõpradega kunagisest ülikoolilinnast. Peale selle on mul ka kodumaal Eestis pisike suvekodu. Seal võiksin end tundide viisi kodutöödega lõbustada või lihtsalt niisama lebada, ilusat loodust nautida ja puhata.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.