Leo Steini ja Béla Jenbachi libreto Libretotõlge: Mart Sander Maailmaesietendus 17. novembril 1915 Johann Strauß-Theater (Viin) Esietendus Rahvusooper Estonias 16. septembril 2010
Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten Dirigent: Erki Pehk Lavastaja ja kunstnik: Mart Sander Koreograaf: Marina Kesler Lavavõitluskoreograaf: Hellar Bergmann Valguskunstnik: Anton Kulagin
Eesti keeles, eesti- ja inglisekeelsete subtiitritega Kestus: 3 t 30 min, kaks vaheaega
Imre Kįlmįn on Johann Straussi ja Franz Lehįri kõrval kolmas Viini opereti suurkuju. 1908. aastal Theater an der Wienis esietendunud operett „Sügismanööver“ näitas noore helilooja andekust selles ¾anris. Järgnesid tellimustööd paljudelt teatritelt – „Sügismanöövri“ ja 1915. aastal esietendunud „Silva“ vahele mahtus veel seitse operetti. Säravat, kirglikku ja sentimentaalset „Silvat“ peetakse Kįlmįni loomingu tipuks ning operetiajaloo üheks olulisemaks teoseks. Helilooja püüdis opereti sü¾eeliinile anda dramaatilist sügavust ning „Silvat“ võiks seetõttu pidada „La traviata“ õnneliku lõpuga operetivariandiks. Teose muusikasse on sulanud nii valsi-, t¹aarda¹i- kui ka foksirütmid. „Silva“ vallutas publiku südamed juba peaproovis ja Das Neue Wiener Journalis avaldatud kriitika märkis pärast edukat esietendust: „Kįlmįn on kirjutanud kütkestava heliteose. On tunda tema meloodiate kõlatäiust ja meeleolude võlu pakub erakordset lüürilist naudingut!“
Lavastaja Mart Sander: „Mõnes mõttes on „Silva“ valik kergema vastupanu teed minek, kuid samas ei saa vaielda: selliseid meloodiaid nagu „Teeme pesa endale“ ja „Jah, ilma naisteta on kurb maailm“ teavad isegi need, kes pole kunagi teatrisse sattunud. Lavastajale on see hea materjal: sellest võib teha kas pesuehtsa komöödia või rõhutada loo traagilist alatooni. Või siis rääkida vahetu lugu inimestest, kes sotsiaalsete süsteemide hammasrataste vahel lõksus olles ihkavad olla kõigest inimesed, kuid ei saa seda endale lubada. Kuna selles ligi sada aastat vanas loos leidub teravaid paralleele tänapäeva maailmaga, otsustasin neid rõhutada mitte etenduse kaasajastamisega, vaid „vanutamisega“ – üritan lavastada etenduse, mis edastab moodsa sõnumi vaatamata sellele, et tema visuaalne külg on rõhutatult, peaaegu karikatuurselt vanamoodne.“
SEB publikupreemia 2012
